Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 102:2-19;Mk 9:11-13;Js 56:1-8
(29 vastet, leht 1 2-st)
Psalm 102 Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette! 
Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama! 
Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee. 
Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata. 
Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni. 
Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes. 
Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel. 
Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures. 
Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga 
sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha. 
Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi. 
Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve. 
Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud. 
Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu. 
Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au. 
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses. 
Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet. 
Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat, 
Jesaja 56 Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste on ligidal ja mu õiglus ilmumas! 
Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost. 
Ärgu rääkigu ega öelgu Issandaga liitunud võõras: „Issand eraldab mind muidugi oma rahvast!” Ja kohitsetu ärgu öelgu: „Vaata, ma olen kuivanud puu!” 
Sest nõnda ütleb Issand: Kohitsetuile, kes peavad mu hingamispäevi ja valivad, mis on mu meele järgi, ja peavad kinni mu lepingust, 
neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime, parema kui pojad ja tütred: mina annan neile igavese nime, mida ei saa hävitada. 
Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust - 
needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas, ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.