Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 7 Kord kui kuningas istus oma kojas ja Issand oli andnud temale rahu kõigist ta vaenlasist ümberkaudu,ütles kuningas prohvet Naatanile: „Vaata ometi, mina elan seedripuust kojas, aga Jumala laegas asub telgiriide all!”
Ja Naatan ütles kuningale: „Mine tee kõik, mis sul südame peal on, sest Issand on sinuga!”
Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna, kes ütles:
„Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Kas sina tahad ehitada mulle elamiseks koja?
ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist. Ja Issand kuulutab sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo.
Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi.
Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks.
Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks! Kui ta eksib, siis ma karistan teda inimeste vitsaga ja inimlaste nuhtlustega.
Aga mu heldus ei lahku temast, nõnda nagu ma selle ära võtsin Saulilt, kelle ma kõrvaldasin su eest.
Ja su sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.”
Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.
Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: „Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?
Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Issand Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole ta tulevikust, ja see on õpetus inimesele, Issand Jumal!
Ja mida Taavet sulle veel rohkem peaks kõnelema? Sa ju tunned oma sulast, Issand Jumal!
Oma sõna pärast ja oma südame järgi oled sa talitanud, kõiki neid suuri asju oma sulasele teatavaks tehes.
Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina, kõige selle põhjal, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud.
Psalm 102 Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.