Eestikeelne Piibel 1997
Nehemja 1 Nehemja, Hakalja poja sõnad. „Ja see sündis kahekümnenda aasta kislevikuus, et ma olin Suusani palees. + 'Kahekümnendal aastal' viitab kuningas Artakserkses I (Artahsasta) valitsemisajale, 465-424 eKr, vrd 2:1. Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta.
Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.”
Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
Ja ma ütlesin: „Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.
Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid.
Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka,
aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele.
Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega.
Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!”Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.
Nehemja 2 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma kartsin üliväga
ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?”
Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina palusin taeva Jumalat
ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada!”
Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.