Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 31 Laulujuhatajale: Taaveti laul.Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
Mina ütlesin oma hädas: „Ma olen ära lõigatud su silma eest!” Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!
Aamos 5 Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna.
Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale.
Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!
Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!
Markuse 8 Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma.
Ja ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda noomima.
Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!”
Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle,
sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.”
Luuka 18 Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast,
1. Korintose 13 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.