Eestikeelne Piibel 1997
Jesaja 56 Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste on ligidal ja mu õiglus ilmumas!Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost.
Ärgu rääkigu ega öelgu Issandaga liitunud võõras: „Issand eraldab mind muidugi oma rahvast!” Ja kohitsetu ärgu öelgu: „Vaata, ma olen kuivanud puu!”
Sest nõnda ütleb Issand: Kohitsetuile, kes peavad mu hingamispäevi ja valivad, mis on mu meele järgi, ja peavad kinni mu lepingust,
neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime, parema kui pojad ja tütred: mina annan neile igavese nime, mida ei saa hävitada.
Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust -
needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas, ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.
Issanda, Iisraeli hajutatuid koguva Jumala ütlus: Ma kogun tema juurde veelgi, lisaks neile, kes tema juurde on kogutud.
Kõik loomad väljal, tulge sööma, tulge, kõik metsloomad!
Tema vahimehed on kõik pimedad, nad ei mõista midagi, nad kõik on nagu tummad koerad, kes ei saa haukuda; nad armastavad tukkuda, magavad norinal.
Nad on aplad koerad, kes ei saa iialgi küllalt. Nad on karjased, kellel ei ole arusaamist. Kõik nad pöörduvad oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole:
„Tulge, ma toon veini, rüüpame vägijooki! Olgu homne päev nagu tänane, veel palju suurepärasem!”
Jesaja 57 Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest,
ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed.
Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorade sigitis!
Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis,
teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel.
Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada?
Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama.
Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva.
Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani.
Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: „Lootuseta!” Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind.
Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind.
Kui sa kisendad, siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juurest, see pärib maa, omandab mu püha mäe.