Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 9 Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.
Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
Ükskõik! Seepärast ma ütlen: „Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?
Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus”,
siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.
Iiob 10 Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?