Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 18 Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni.Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus.
Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul.
Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks.
Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed.
Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
Tema telki asub elama see, mis pole tema oma, ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt.
Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval.
Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära.
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm.
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”
Iiob 19 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.