Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 13 Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie.
Iiob 14 Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.