Eestikeelne Piibel 1997
Hoosea 13 Seepärast on nad nagu hommikune pilv, nagu kaste, mis varakult kaob, nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse, nagu unkast tõusev suits.Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.
Mina hoidsin sind kõrbes, palaval ja põuasel maal.
Kui nad käisid karjas, sai nende kõht täis; kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks - sellepärast nad unustasid minu.
Aga minust sai neile otsekui noor lõvi, ma luuran tee ääres nagu panter.
Ma tulen neile kallale nagu karu, kellelt on röövitud pojad, ja ma rebestan nende rinnakorvi; nagu emalõvi sööb neid seal ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi vastu.
Kus on siis su kuningas, kes päästaks sind kõigis su linnades, ja kus on su kohtumõistjad, kelle kohta sa ütlesid: „Anna mulle kuningas ja vürste!”?
Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära.
Efraimi süütegu on kokku seotud, tema patt on tallele pandud.
Tema pärast tulevad sünnitusvalud: ta on mõistmatu laps, sest ta ei asu õigel ajal emakasuudmesse.
Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast? Surm, kus on su okkad? Põrguhaud, kus on su astel? Kaastunne on peidus mu silme eest.
Kuigi ta vendade keskel kannab vilja, tõuseb idatuul, tõuseb kõrbest Issanda tuul: tema kaev kuivab ja allikas taheneb; temalt riisutakse ta varandus, kõik ta väärtasjad.
Hoosea 14 Samaaria peab kandma karistust, sest ta on vastu pannud oma Jumalale: nad langevad mõõga läbi, nende lapsed rebitakse tükkideks ja nende rasedad lõigatakse lõhki.
Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!
Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!
Assur ei päästa meid, me ei taha sõita hobuste seljas ja me ei ütle enam oma kätetööle: „Meie jumal!”, sest sinu juures leiab ka vaeslaps halastust.”
Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest, mu viha pöördub nendelt ära.
Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon.
Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.
Nad pöörduvad tagasi, elavad minu varju all, kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuu. Ta on kuulus nagu Liibanoni vein.
Efraim, mis on sul veel tegemist ebajumalatega? Mina võtan kuulda ja juhin teda. Mina olen nagu haljendav küpress: minult tuleb sinu vili.
Kes on tark, mõistku seda; kes on arukas, võtku teatavaks; sest Issanda teed on õiged: õiged käivad nende peal, aga üleastujad komistavad.”