Eestikeelne Piibel 1997
7Jeesusest kui suurest ülempreestrist Seesama Melkisedek oli ju Saalemi kuningas, Kõigekõrgema Jumalapreester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see pöördus tagasi kuningaid
löömast, ja õnnistas teda,
kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest, ja kes on, nagu ta nimi
esmalt tõlgitakse, „Õiguse kuningas”, siis aga ka Saalemi kuningas, see
on „Rahu kuningas”,
isatu, ematu, suguvõsatu, kellel ei ole päevade algust ega elu otsa, aga sarnaselt Jumala Pojaga jääb preestriks jäädavalt.
Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham
andis kümnist sõjasaagist!
Leevi poegadel, kes saavad preestriameti, on küll käsk võtta
Seaduse järgi kümnist rahva, see tähendab oma vendade käest, ehk küll
nemadki on lähtunud Aabrahami niuetest.
Aga see, kelle sugu nende sekka ei arvata, võttis kümnist
Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused.
Vastuvaidlematult on nii, et alam saab õnnistuse ülemalt.
Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, seal aga see, kellest
tunnistatakse, et ta elab.
Jah, võib isegi öelda, et ka Leevi, kes võttis kümnist, oli ise
Aabrahami kaudu maksnud kümnist,
sest ta oli alles esiisa niuetes, kui Melkisedek Aabrahamile vastu tuli.
Kui nüüd täiuslikkus oleks olnud olemas leviitide preestriameti
kaudu - selle läbi on rahvas ju saanud Seaduse -, miks oli siis veel
vaja esile tõsta teistsugune preester Melkisedeki korra järgi, mitte aga
Aaroni korra järgi?
Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine.
Sest see, kelle kohta kõike seda öeldakse, on ju teise suguharu
liige, kust veel keegi pole teeninud altari juures.
On ju ilmne, et meie Issand on tõusnud Juudast, kelle
suguharule Mooses ei ole midagi rääkinud preestriametist.
Ja asi saab veel selgemaks, kui Melkisedeki sarnaselt
tõstetakse preestriks üks teine,
kes ei ole preestriks saanud lihaliku käsu Seadust mööda, vaid
hävimatu elu väge mööda.
Sest tunnistatakse ju:
„Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.”
Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu -
Moosese Seadus ei ole ju midagi teinud täiuslikuks -,
asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada
Jumala ligi.
Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta - sest leviidid on
saanud preestriks vandeta,
Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb:
„Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester” -,
sedavõrd on parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.
Teisi, kes on järjekorras saanud
preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast;
Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu
preestriamet.
Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad
Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.
Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu,
patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad.
Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva
tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva
pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta
ohverdas iseenda.
Sest Moosese Seadus seab ülempreestreiks inimesed, kes on
nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja,
kes on saanud täiuslikuks igavesti.