Piibel.NET
Kiri heebrealasteleHeebrealaste
 
Eestikeelne Piibel 1997
7Jeesusest kui suurest ülempreestrist Seesama Melkisedek oli ju Saalemi kuningas, Kõigekõrgema Jumala
 preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see pöördus tagasi kuningaid
 löömast, ja õnnistas teda,

kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest, ja kes on, nagu ta nimi
 esmalt tõlgitakse, „Õiguse kuningas”, siis aga ka Saalemi kuningas, see
 on „Rahu kuningas”,


  isatu, ematu, suguvõsatu, kellel ei ole päevade algust ega elu otsa, aga sarnaselt Jumala Pojaga jääb preestriks jäädavalt.

  Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham
 andis kümnist sõjasaagist!

Leevi poegadel, kes saavad preestriameti, on küll käsk võtta
 Seaduse järgi kümnist rahva, see tähendab oma vendade käest, ehk küll
 nemadki on lähtunud Aabrahami niuetest.

Aga see, kelle sugu nende sekka ei arvata, võttis kümnist
 Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused.

Vastuvaidlematult on nii, et alam saab õnnistuse ülemalt.
Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, seal aga see, kellest
 tunnistatakse, et ta elab.

Jah, võib isegi öelda, et ka Leevi, kes võttis kümnist, oli ise
 Aabrahami kaudu maksnud kümnist,

sest ta oli alles esiisa niuetes, kui Melkisedek Aabrahamile vastu tuli.
Kui nüüd täiuslikkus oleks olnud olemas leviitide preestriameti
 kaudu - selle läbi on rahvas ju saanud Seaduse -, miks oli siis veel
 vaja esile tõsta teistsugune preester Melkisedeki korra järgi, mitte aga
 Aaroni korra järgi?

Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine.
Sest see, kelle kohta kõike seda öeldakse, on ju teise suguharu
 liige, kust veel keegi pole teeninud altari juures.

On ju ilmne, et meie Issand on tõusnud Juudast, kelle
 suguharule Mooses ei ole midagi rääkinud preestriametist.

Ja asi saab veel selgemaks, kui Melkisedeki sarnaselt
 tõstetakse preestriks üks teine,

kes ei ole preestriks saanud lihaliku käsu Seadust mööda, vaid
 hävimatu elu väge mööda.

Sest tunnistatakse ju:
 „Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.”


  Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu -
Moosese Seadus ei ole ju midagi teinud täiuslikuks -,
 asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada
 Jumala ligi.

Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta - sest leviidid on
 saanud preestriks vandeta,

Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb:
 „Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester” -,


  sedavõrd on parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.
Teisi, kes on järjekorras saanud
 preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast;

Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu
 preestriamet.

Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad
 Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.

Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu,
 patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad.

Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva
 tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva
 pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta
 ohverdas iseenda.

Sest Moosese Seadus seab ülempreestreiks inimesed, kes on
 nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja,
 kes on saanud täiuslikuks igavesti.