Piibel.NET
Kiri heebrealasteleHeebrealaste
 
Eestikeelne Piibel 1997
6Jeesusest kui suurest ülempreestrist Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta,
 suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust
 meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,

õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute
 ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.

Seda me teemegi, kui Jumal lubab.
On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on
 maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,

kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid
ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle
 meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja
 risti ja teevad ta naeruks.

Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja
 kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,

aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal
 äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.

Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja
 pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.

Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo
 ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite
 pühasid ja aitate veelgi.

Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust
 lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,

et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes
 pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.

Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures,
 kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.

Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades
 rohkendan ma sind!”

Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.
Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja
 vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.

Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel
 selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,

et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala
 valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme
 rutanud kinni haarama antud lootusest,

mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See
 ulatub vahevaiba taha sisimasse,

kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks,
 saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.