Eestikeelne Piibel 1997
3. Moosese 5 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:„Kui keegi ei ole hoolas ja kogemata patustab Issanda pühade asjade vastu, siis ta peab enese hüvituseks tooma Issandale ühe veatu jäära oma karjast sinu hindamise kohaselt mõne hõbeseekli väärtuses, püha seekli järgi, kui süüohvri.
Ja mis ta pühadest asjadest on kõrvaldanud, selle ta peab tasuma ja lisama sellele veel viiendiku ning andma preestrile! Kui preester tema eest on lepitust toimetanud süüohvri jääraga, siis ta saab andeks.
Ja kui keegi patustab ning teeb, ilma et ta sellest teadlik oleks, mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, siis ta jääb ometi süüdlaseks ja kannab oma patusüüd:
ta toogu üks veatu jäär oma karjast sinu hindamise kohaselt preestri kätte! Kui preester on tema eest lepitust toimetanud ta eksimuse pärast, mis ta on teinud, ilma et ta ise oleks teadlik olnud, siis antakse temale andeks.
See on süüohver: ta on ju ikkagi saanud süüdlaseks Issanda ees.”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Kui keegi pattu teeb ega ole ustav Issandale ja salgab oma ligimese ees hoiule antud või tema kätte usaldatud asja, või mis ta ise on riisunud või vägivaldselt nõudnud oma ligimeselt,
või kui ta on leidnud kaotatud asja, aga salgab seda, või vannub valet ükskõik missuguses asjas, milles inimene iganes võib pattu teha:
siis see, kes on pattu teinud ja on saanud süüdlaseks, peab tagasi andma riisutud asja, mille ta on riisunud, või vägivaldselt nõutud asja, mille ta on vägivaldselt nõudnud, või hoiule antud asja, mis temale on hoida antud, või kaotatud asja, mille ta on leidnud,
või kõik selle, mille pärast ta on valet vandunud - ta peab tasuma täies ulatuses ja lisama sellele veel viiendiku! Ta tasugu oma süüohvri päeval omanikule
ja viigu enese hüvituseks Issandale üks veatu jäär oma karjast sinu hindamise järgi preestri kätte kui süüohver!
Ja kui preester nõnda on tema eest lepitust toimetanud Issanda ees, siis antakse temale andeks kõiges, mis ta tegi, milles ta sai süüdlaseks.”
3. Moosese 6 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Anna käsk Aaronile ja tema poegadele ning ütle: See on põletusohvri seadus: põletusohver olgu altarileel kogu öö hommikuni ja altaril hoitagu tuli põlemas!
Preester pangu selga oma linane rüü ja jalga linased püksid ihu katteks ning tõstku ära tuhk, milleks tuli põletusohvri on altaril põletanud, ja kallaku see altari kõrvale!
Siis ta võtku oma riided seljast ja pangu selga teised riided ning viigu tuhk väljapoole leeri ühte puhtasse paika!
Aga tuli hoitagu altaril põlemas, see ei tohi kustuda! Preester peab igal hommikul süütama altaril puud ja seadma nende peale põletusohvri ning põletama selle peal tänuohvri rasva.
Altaril peab põlema alaline tuli, see ei tohi kustuda!
Ja see on roaohvri seadus: Aaroni pojad toogu see Issanda ette altari esikülje poole!
Ja preester võtku sellest kamalutäis, roaohvri peenest jahust ja õlist, ja kõik viiruk, mis on roaohvri peal, ja süüdaku see altaril põlema healõhnaliseks meenutusohvriks Issandale!
Ja mis sellest üle jääb, söögu Aaron ja ta pojad; seda söödagu pühas paigas, nad söögu seda kogudusetelgi õues!
Seda ei tohi küpsetada hapnenult! Ma olen selle andnud neile osaks oma tuleohvritest, see on väga püha, nagu patu- ja süüohvergi.
Kõik mehed Aaroni laste hulgast söögu seda; see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks Issanda tuleohvrite kohta: kõik, mis puutub nende külge, saab pühaks!”