Eestikeelne Piibel 1997
3. Moosese 13 Ja kui mõnel mehel või naisel on nakatus peas või habemesja preester vaatab seda viga, ja näe, see paistab olevat madalam kui muu nahk ja selles on kollakad udukarvad, siis peab preester tema roojaseks kuulutama, sest see on lubikärn, pea või habeme pidalitõbi.
Ja kui preester on näinud lubikärna nakatust, ja vaata, see ei ole madalam kui muu nahk ja selles ei ole kollakaid karvu, siis peab preester selle, kellel on lubikärna nakatus, eraldama seitsmeks päevaks.
Ja kui preester seitsmendal päeval nakatust vaatab, ja näe, lubikärn ei ole laienenud, seal ei ole kollakaid karvu ja lubikärn ei paista olevat madalam kui muu nahk,
siis peab ta ennast pügama; aga lubikärna ta ärgu pügagu; ja preester peab selle, kellel on lubikärn, uuesti eraldama seitsmeks päevaks.
Ja kui preester seitsmendal päeval lubikärna vaatab, ja näe, lubikärn nahal ei ole laienenud ja see ei paista olevat ka madalam muust nahast, siis peab preester tema puhtaks kuulutama; ja olles pesnud oma riided, on ta puhas.
Aga kui pärast puhastamist lubikärn nahal üha laieneb
ja preester vaatab seda, ja näe, lubikärn nahal on laienenud: siis preester ärgu uurigu kollakaid karvu, ta on roojane!
Aga kui lubikärn on tema silmis jäänud endiseks ja selle peale on võrsunud mustad karvad, siis on lubikärn paranenud: ta on puhas ja preester peab tema puhtaks kuulutama!
Kui mehe või naise ihunahal on laigud, valged laigud,
ja preester vaatab, ja näe, nende ihunahal on kahkjad valged laigud, siis on see ainult ohatis, mis nahal on välja löönud; ta on puhas.
Kui mehel langevad juuksed peast, siis on ta kiilaspäine, aga ta on puhas.
Ja kui juuksed ta peast langevad laubalt, siis on tal esipaljak, aga ta on puhas.
Aga kui kiilaspeal või esipaljakul on punakasvalge lööve, siis on pidalitõbi välja löönud tema paljale pealaele või laubale.
Ja kui preester vaatab teda, ja näe, lööbe muhk ta paljal pealael või paljal laubal on punakasvalge, näides nagu pidalitõbi muul ihunahal,
siis on mees pidalitõbine, ta on roojane; preester peab tingimata tema roojaseks kuulutama, sest ta on peast nakatatud!
Ja pidalitõbisel, kellel on nakatus, olgu rebitud riided, lahtised juuksed, aga habe peidetud, ja ta peab hüüdma: „Roojane! Roojane!”
Niikaua kui tal on lööve, olgu ta roojane; ta on roojane, ta elagu üksinda, ta eluase olgu väljaspool leeri!
Ja kui pidalitõve nakatus on riide küljes, olgu villasel riidel või linasel riidel
või lõimel või koel linasest ja villasest, või nahal või mõnel nahkesemel,
ja kui nakatus on rohekas või punakas riidel või nahal või lõimel või koel või mõnel nahkesemel, siis on see pidalitõbi ja seda tuleb näidata preestrile.
Ja kui preester on löövet vaadanud, siis peab ta nakatatud asja eraldama seitsmeks päevaks.
Ja kui ta seitsmendal päeval vaatab löövet ja lööve riidel või lõimel või koel või nahal, mõnel nahast tehtud esemel, on laienenud, siis on see pahaloomuline pidalitõbi; see asi on roojane!
Ja ta põletagu riie või lõim või kude, olgu see villane või linane, või kõik nahkesemed, millel on lööve, sest see on pahaloomuline pidalitõbi, see tuleb põletada tulega!
Aga kui preester vaatab, ja näe, lööve ei ole laienenud riidel või lõimel või koel või mõnel nahkesemel,