Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 4 Kui Sauli poeg kuulis, et Abner oli Hebronis surnud, siis läksid ta käed lõdvaks ja kogu Iisrael tundis hirmu.Ja Sauli pojal oli kaks meest röövjõukude pealikuiks: ühe nimi oli Baana ja teise nimi Reekab, beerotlase Rimmoni pojad benjaminlaste seast; sest ka Beerot loetakse Benjaminile kuuluvaks.
Beerotlased olid aga põgenenud Gittaimisse ja nad elavad seal võõrastena tänapäevani.
Joonatanil, Sauli pojal, oli jalust vigane poeg, kes oli viieaastane, kui Jisreelist tuli sõnum Sauli ja Joonatani kohta; siis võttis ta hoidja tema sülle ja põgenes, aga rutulisel põgenemisel juhtus, et laps kukkus maha ja jäi lonkama; ta nimi oli Mefiboset.
Ja beerotlase Rimmoni pojad Reekab ja Baana läksid teele ja tulid Iisboseti kotta, kui päev oli palavaim ja ta magas oma lõunauinakut.
Ja nad tulid sinna kotta sisse nagu nisu võtma, ja nad pistsid temale kõhtu; Reekab ja ta vend Baana ise pääsesid pakku.
Olles tulnud kotta, kui Iisboset magas voodis oma magamiskambris, lõid nad tema surnuks ja raiusid tal pea maha; siis nad võtsid ta pea ja käisid kogu öö lagendiku teed.
Ja nad tõid Iisboseti pea Taaveti juurde Hebronisse ning ütlesid kuningale: „Vaata, siin on su vaenlase, Sauli poja Iisboseti pea. Tema püüdis su hinge. Issand on täna Saulile ja tema järglastele kätte maksnud mu isanda kuninga pärast.”
Aga Taavet vastas Reekabile ja tema vennale Baanale, beerotlase Rimmoni poegadele, ja ütles neile: „Nii tõesti kui elab Issand, kes on päästnud mu hinge igast hädast:
selle, kes mulle kuulutas ja ütles: Vaata, Saul on surnud - ta oli enese silmis rõõmusõnumi tooja -, selle ma võtsin kinni ja tapsin Siklagis, tema, kellele oleksin pidanud andma teatetooja tasu,
saati siis nüüd, kui õelad mehed on tapnud süütu mehe tema voodis ta oma kojas. Eks ma pea nüüd nõudma tema verd teie käest ja hävitama teid maa pealt?”
Ja Taavet andis käsu noortele meestele ja need tapsid nad ära, raiusid neilt käed ja jalad ja poosid nad Hebroni tiigi äärde; aga Iisboseti pea nad võtsid ja matsid Hebronisse Abneri hauda.
2. Saamueli 5 Siis tulid kõik Iisraeli suguharud Taaveti juurde Hebronisse ja rääkisid ning ütlesid: „Vaata, me oleme sinu luu ja liha.
Juba varem, kui Saul oli veel meie kuningas, olid sina Iisraeli väljaviijaks ja tagasitoojaks. Sinule on Issand öelnud: Sina pead hoidma mu rahvast Iisraeli kui karjane ja sina pead olema Iisraeli vürst!”
Ja kõik Iisraeli vanemad tulid kuninga juurde Hebronisse ning kuningas Taavet tegi Hebronis Issanda ees nendega lepingu; siis nad võidsid Taaveti Iisraeli kuningaks.
Taavet oli kuningaks saades kolmkümmend aastat vana; ta valitses nelikümmend aastat.
Hebronis valitses ta Juuda üle seitse aastat ja kuus kuud; ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat kogu Iisraeli ja Juuda üle.
Kui kuningas läks oma meestega Jeruusalemma selle maa elanike jebuuslaste vastu, ütlesid need Taavetile: „Siia sisse sa ei pääse, sest pimedad ja lonkurid kihutavad su tagasi!” See pidi tähendama, et Taavet sinna ei pääse.
Aga Taavet vallutas Siioni linnuse, mis nüüd on Taaveti linn.
Ja Taavet oli sel päeval öelnud: „Igaüks, kes lööb jebuuslasi, tabagu veejuhtmes neid „lonkureid ja pimedaid”, keda Taaveti hing vihkab.” Sellepärast öeldakse: „Pime ja lonkaja ei pääse kotta.”
Ja Taavet asus linnusesse ning nimetas selle Taaveti linnaks. Ja Taavet ehitas ümberringi linna, kantsist alates siselinna suunas.
Ja Taavet läks üha vägevamaks, sest Issand, vägede Jumal, oli temaga.
Ja Hiiram, Tüürose kuningas, läkitas Taaveti juurde saadikud seedripuudega, samuti puuseppi ja müürseppi; ja nemad ehitasid Taavetile koja.
Taavet mõistis, et Issand oli kinnitanud tema Iisraeli kuningaks ja et ta oli ülendanud tema kuningriiki oma Iisraeli rahva pärast.
Ja Taavet võttis veel rohkem liignaisi ja naisi Jeruusalemmast, pärast seda kui ta Hebronist oli tulnud; ja Taavetile sündis veelgi poegi ja tütreid.