Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 17 Ja Taavet oli tulnud Mahanaimi, kui Absalom läks üle Jordani, tema ja kõik Iisraeli mehed koos temaga.Aga Absalom oli pannud Amaasa Joabi asemele väeülemaks; Amaasa oli mehe poeg, kelle nimi oli Jitra, iisraellane, kes oli heitnud Naahase tütre Abigaili, Joabi ema Seruja õe juurde.
Iisrael ja Absalom lõid leeri üles Gileadimaale.
Ja kui Taavet tuli Mahanaimi, siis Sobi, Naahase poeg ammonlaste Rabbast, Maakir, Ammieli poeg Lo-Debarist, ja Barsillai, gileadlane Rogelimist,
tõid voodeid, kausse ja saviastjaid, nisu ja otri, jahu ja kõrvetatud teri, ube ja läätsi ja muud kõrvetatut,
mett ja võid, lambaid ja kitsi ning lehmajuustu toiduks Taavetile ja rahvale, kes oli koos temaga, sest nad ütlesid: „Rahvas on kõrbes näljas, väsinud ja janus.”
2. Saamueli 18 Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.
Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: „Ka mina ise tulen koos teiega.”
Aga rahvas ütles: „Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled.”
Siis ütles kuningas neile: „Ma teen, nagu teie meelest hea on.” Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.
Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: „Olge heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!” Ja kõik rahvas kuulis, kuidas kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.
Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.
Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.
Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.
Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: „Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!”
Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: „Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.”
Aga mees vastas Joabile: „Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!
Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.”
Siis ütles Joab: „Mina ei saa nõnda su ees oodata.” Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.
Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.
Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.
Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.
Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: „Mul ei ole poega mu nime mälestuseks.” Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani „Absalomi mälestusmärgiks”.
Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: „Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema vaenlaste käest.”