Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing 2Kr 4:13-18; Mt 24:27-33,42-51
(23 vastet, leht 1 1-st)
Matteuse 24Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine. 
Kus iganes on korjus, sinna kogunevad raisakotkad. 
Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. 
Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. 
Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni. 
Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal. 
Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga! 
Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! 
Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. 
Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! 
Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma? 
Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. 
Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. 
Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: „Mu isand viibib,” 
ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega, 
siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, 
ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. 
2. Korintose 4Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime, 
teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega. 
Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks. 
Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. 
Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, 
meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.