Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 24 Aga pärast Joojada surma tulid Juuda vürstid ja kummardasid kuningat; siis kuningas kuulas neid.Ja nad jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala koja ning teenisid viljakustulpi ja jumalakujusid; siis tabas viha Juudat ja Jeruusalemma nende süü pärast.
Ta läkitas nende keskele prohveteid pöörama neid Issanda poole; ja need manitsesid neid, aga nad ei võtnud kuulda.
Siis täitis Jumala Vaim Sakarja, preester Joojada poja, ja tema astus rahva ette ning ütles neile: „Nõnda ütleb Jumal: Mispärast te astute üle Issanda käskudest? See ei õnnestu teil! Et te olete Issanda maha jätnud, siis jätab tema teid maha.”
Aga nad pidasid tema vastu vandenõu ja viskasid tema kuninga käsul Issanda koja õues kividega surnuks.
Kuningas Joas ei mõelnud armastusele, mida Sakarja isa Joojada temale oli osutanud, vaid tappis tema poja. Ja too ütles surres: „Issand näeb ja tasub!”
Ja aastavahetusel tuligi Süüria sõjavägi tema vastu; nad tulid Juudasse ja Jeruusalemma, hävitasid rahvalt kõik rahvajuhid ja läkitasid kogu oma saagi Damaskuse kuningale.
Kuigi Süüria sõjavägi oli tulnud väheste meestega, andis Issand nende kätte väga suure sõjaväe, sest nad olid maha jätnud Issanda, oma vanemate Jumala; nõnda mõisteti kohut Joase üle.
Ja kui nad tema kallalt ära läksid - nad jätsid ta maha raskesti haavatuna -, siis pidasid ta sulased tema vastu vandenõu preester Joojada poegade vere pärast; nad tapsid tema voodis ja nõnda ta suri. Ta maeti Taaveti linna, aga teda ei maetud kuningate hauda.
Ja need, kes pidasid tema vastu vandenõu, olid Saabad, ammonlanna Simeati poeg, ja Joosabad, moablanna Simriti poeg.
Aga tema pojad ja paljud ennustused tema kohta ja Jumala koja ehitamine, vaata, need on kirja pandud Kuningate raamatu „Seletuses”. Ja tema poeg Amasja sai tema asemel kuningaks.
2. Ajaraamat 25 Amasja oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast.
Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte siirast südamest.
Kui tal oli kuningriik kindlalt käes, siis ta tappis ära oma sulased, kes olid maha löönud kuninga, tema isa.
Aga nende lapsi ta ei surmanud, sest nõnda on kirjutatud Seaduses, Moosese raamatus, milles Issand on käskinud ja öelnud: „Isad ei pea surema laste pärast ja lapsed ei pea surema isade pärast, vaid igaüks surgu oma patu pärast!”
Ja Amasja kogus kokku Juuda mehed ning seadis nad perekondade kaupa tuhande- ja sajapealikute juhatuse alla, kogu Juuda ja Benjamini; ja ta luges nad ära, kahekümneaastased ja üle selle, ja leidis neid olevat kolmsada tuhat valitud sõjakõlvulist meest, piigi- ja kilbikandjat.
Ja ta palkas Iisraelist sada tuhat vahvat võitlejat saja hõbetalendi eest.
Aga üks jumalamees tuli tema juurde ja ütles: „Kuningas! Iisraeli sõjavägi ei tohi minna koos sinuga, sest Issand ei ole Iisraeliga ega ühegi Efraimi lapsega.
Sest kui sa nõnda tugevdatult sõtta lähed, paneb Jumal sind komistama vaenlase ees; Jumalal on ju võimus aidata või panna komistama.”
Siis küsis Amasja jumalamehelt: „Aga kuidas jääb selle saja talendiga, mis ma olen andnud Iisraeli väehulgale?” Ja jumalamees vastas: „Issand võib sulle anda rohkem, kui see on!”
Seepeale eraldas Amasja selle väehulga, kes Efraimist oli tulnud tema juurde, et see läheks koju. Siis süttis nende viha väga põlema Juuda vastu ja nad läksid tulise vihaga koju tagasi.
Aga Amasja võttis julguse ja viis oma rahva välja, läks Soolaorgu ja lõi seirlastest maha kümme tuhat.
Ja Juuda lapsed võtsid kümme tuhat elusalt vangi, viisid nad ühe kalju tippu ja paiskasid kaljutipust alla, nõnda et nad kõik kukkusid puruks.
Aga väehulga mehed, keda Amasja oli tagasi saatnud, et nad ei tuleks sõtta koos temaga, tungisid Juuda linnadesse Samaariast kuni Beet-Hooronini ja lõid neist maha kolm tuhat ning riisusid palju saaki.
Ja seejärel, kui Amasja oli edomlasi löömast tagasi tulnud, tõi ta seirlaste jumalad ja pani need enesele jumalaiks, kummardas nende ees ja suitsutas neile.