Eestikeelne Piibel 1997
1. Korintose 14 Seadusesse on kirjutatud: „Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda,” ütleb Issand.Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele.
Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?
Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda.
Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.
Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist - see kõik toimugu ülesehitamiseks.
Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu.
Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait - rääkigu iseendale ja Jumalale.
Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut.
Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis esimene jäägu vait.
Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust.
Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele.
Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes:
olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb.
Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.