Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 7 Kui Saalomon oli valmis saanud Issanda koja ja kuningakoja, ja kui kõik, mida Saalomon oli tahtnud teha Issanda kojas ja oma kojas, oli korda läinud,siis ilmutas Issand ennast öösel Saalomonile ja ütles temale: „Ma olen kuulnud su palvet ja olen valinud selle paiga enesele ohvrikojaks.
Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma läkitan oma rahva kallale katku,
ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.
Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas.
Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev.
Ja kui sina käid mu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, ja teed kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu määrusi ja seadlusi,
siis ma kinnitan su kuningriigi aujärje, nõnda nagu ma tegin lepingu su isa Taavetiga, öeldes: Sul ei puudu mees, kes valitseb Iisraeli üle!
Aga kui te taganete ja hülgate mu seadlused ja mu käsud, mis ma teile olen andnud, ja lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid,
siis ajan ma seesugused välja oma maalt, mille ma neile olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele, heidan ma ära oma palge eest ning teen selle kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel.
Ja kui kõrge see koda ka oli, ometi kohkub igaüks, kes sellest mööda läheb, ja küsib: Mispärast talitas Issand nõnda selle maa ja selle kojaga?
Ja siis vastatakse: Sellepärast, et nad jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala, kes tõi nad ära Egiptusemaalt, ja haarasid teiste jumalate järele ning kummardasid ja teenisid neid. Sellepärast on ta lasknud nende peale tulla kogu selle õnnetuse.”
2. Ajaraamat 8 Möödus kakskümmend aastat, mille jooksul Saalomon ehitas Issanda koja ja oma koja.
Linnad, mis Huuram oli Saalomonile andnud, ehitas Saalomon üles ja pani neisse Iisraeli lapsed elama.
Siis läks Saalomon Hamat-Soobasse ja vallutas selle.
Ja ta kindlustas kõrbes Tadmori ja kõik varustuslinnad, mis ta ehitas Hamatis.
Ja ta ehitas ülemise Beet-Hooroni ja alumise Beet-Hooroni kindlustatud linnadeks müüride, väravate ja riividega,
samuti Baalati ja kõik varustuslinnad, mis Saalomonil olid, ja kõik sõjavankrite linnad, ja ratsanike linnad, ja kõik, mis Saalomon soovis ehitada Jeruusalemmas ja Liibanonis ning kõikjal oma valitsetaval maal.
Kogu selle rahva, kes oli alles jäänud hettidest, emorlastest, perislastest, hiivlastest ja jebuuslastest, need, kes ei olnud Iisraelist,
nende järglased, kes pärast neid olid maale alles jäänud, keda Iisraeli lapsed ei olnud hävitanud, need pani Saalomon teoorjusesse kuni tänapäevani.
Aga Iisraeli lastest ei teinud Saalomon kedagi oma tööorjaks, vaid nemad olid sõjamehed, tema sangarite pealikud, tema sõjavankrite ja ratsanike pealikud.
Ja neid kuningas Saalomoni linnavägede pealikuid, kes valitsesid rahva üle, oli kakssada viiskümmend.
Ja Saalomon tõi vaarao tütre Taaveti linnast kotta, mille ta temale oli ehitanud, sest ta ütles: „Ükski naine ei tohi mul elada Iisraeli kuninga Taaveti kojas, sest need paigad, kus Issanda laegas on olnud, on pühad!”
Siis ohverdas Saalomon Issandale põletusohvreid Issanda altaril, mille ta oli ehitanud eeskoja ette,
ohverdades vastavaks päevaks määratud ohvri, nagu Mooses oli käskinud, hingamispäevil, noorkuupäevil ja seatud pühadel kolm korda aastas: hapnemata leibade pühal, nädalatepühal ja lehtmajadepühal.
Ja ta seadis oma isa Taaveti korra järgi preestrite rühmad nende teenistusse ja leviidid nende kohustustesse kiituslaule laulma ja preestrite juures igapäevaseid ülesandeid toimetama, ja väravahoidjad rühmade kaupa iga värava juurde, sest nõnda oli jumalamehe Taaveti käsk.
Ja kuninga käsust preestrite, leviitide ning varakambrite kohta ei taganetud üheski asjas.
Nõnda tehti kõik Saalomoni tööd Issanda koja rajamise päevani ja kuni selle valmissaamiseni; siis oli Issanda koda täiuslik.
Siis läks Saalomon Esjon-Geberisse ja Eelotisse, mereranda Edomimaale.
Ja Huuram läkitas temale oma sulastega laevu ning sulaseid, kes merd tundsid; ja need läksid koos Saalomoni sulastega Oofiri ja võtsid sealt nelisada viiskümmend talenti kulda ning tõid kuningas Saalomonile.
2. Ajaraamat 9 Kui Seeba kuninganna kuulis Saalomoni kuulsusest, siis tuli ta Jeruusalemma Saalomoni mõistuküsimustega kimbutama; ta tuli väga suure saatjaskonnaga ja kaamelitega, kes kandsid palsameid, väga palju kulda ja kalliskive. Ja kui ta jõudis Saalomoni juurde, siis kõneles ta temaga kõigest, mis tal südame peal oli.
Aga Saalomon vastas kõigile tema küsimustele; ükski tema küsimus ei olnud Saalomonile liiga raske; ta suutis vastata kõigile.
Kui Seeba kuninganna nägi Saalomoni tarkust, ja koda, mille ta oli ehitanud,
rooga ta laual ja kuidas ta sulased istusid, tema teenrite teenimist ja nende riietust, tema joogikallajaid ja nende riietust ja tema ülesminemist, kuidas ta läks üles Issanda kotta, siis jäi ta otse hingetuks.
Ja ta ütles kuningale: „See kuuldus oli tõsi, mis ma oma maal kuulsin sinust ja su tarkusest.
Aga ma ei uskunud neid jutte mitte enne, kui ma tulin ja nägin oma silmaga; ja vaata, mulle ei olnud räägitud pooltki sinu suurest tarkusest. Sa ületasid kuulduse, mida ma olin kuulnud.
Õnnelikud on su mehed ja õnnelikud on need su sulased, kes seisavad alati su ees ja kuulevad su tarkust!
Kiidetud olgu Issand, su Jumal, kellele sa nõnda meeldisid, et ta pani su oma aujärjele kuningaks Issanda, su Jumala ees! Sellepärast, et su Jumal armastab Iisraeli ja tahab temale anda igavest püsi, on ta sind pannud neile kuningaks, et sa teeksid, mis on kohus ja õige.”
Ja ta andis kuningale sada kakskümmend talenti kulda ja väga palju palsameid ja kalliskive; iialgi enam ei ole olnud seesuguseid palsameid kui need, mis Seeba kuninganna andis kuningas Saalomonile.
Aga ka Huurami sulased ja Saalomoni sulased, kes tõid kulda Oofirist, tõid algumipuid ja kalliskive.
Ja kuningas tegi algumipuust trepid Issanda kojale ja kuningakojale, samuti kandleid ja naableid lauljaile; seesuguseid ei olnud Juudamaal enne nähtud.
Ja kuningas Saalomon andis Seeba kuningannale kõike, mida ta soovis ja palus, aga mitte seda, mis ta kuningale oli toonud; siis kuninganna pöördus ümber ja läks tagasi oma maale, tema ja ta sulased.
Ja kulla kaal, mis tuli Saalomoni kätte ühe aasta jooksul, oli kuussada kuuskümmend kuus talenti kulda,
lisaks see, mida tõid suurkaupmehed ja kaubitsejad; ka kõik Araabia kuningad ja maa asevalitsejad tõid Saalomonile kulda ja hõbedat.
Ja kuningas Saalomon valmistas kakssada kilpi taotud kullast, tarvitades kuussada seeklit taotud kulda üheks kilbiks;
ja kolmsada väiksemat kilpi taotud kullast, tarvitades kolmsada seeklit kulda üheks kilbiks; ja kuningas pani need Liibanonimetsakotta.
Ja kuningas valmistas suure elevandiluust aujärje ning kattis selle puhta kullaga.
Aujärjel oli kuus astet ja kullast jalajäri, mis oli kinnitatud aujärje külge; kummalgi pool istepaika olid käetoed ja kaks lõvi seisis käetugede kõrval.
Ja seal seisis kaksteist lõvi kuuel astmel kummalgi pool; seesugust pole valmistatud mitte üheski muus kuningriigis.
Ja kuningas Saalomoni kõik joogiriistad olid kullast, samuti olid Liibanonimetsakoja riistad puhtast kullast; hõbedat ei peetud Saalomoni ajal mikski,
sest kuningal oli laevu, mis käisid Tarsises Huurami sulastega; igal kolmandal aastal tulid Tarsise laevad, tuues kulda ja hõbedat, elevandiluud, pärdikuid ja paabulinde.
Ja kuningas Saalomon sai rikkuse ja tarkuse poolest suurimaks kõigist kuningaist maa peal.
Ja kõik maailma kuningad püüdsid näha saada Saalomoni palet, et kuulda tema tarkust, mille Jumal oli pannud tema südamesse.
Ja nad tõid igaüks oma anni: hõbe- ja kuldriistu, riideid, relvi, palsameid, hobuseid ja muulasid; nõnda aastast aastasse.
Ja Saalomonil oli neli tuhat latrit hobuste ja vankrite tarvis, ja kaksteist tuhat ratsanikku; ta paigutas need vankrilinnadesse ja kuninga juurde Jeruusalemma.
Ja ta valitses kõigi kuningate üle Frati jõest kuni vilistite maa ja Egiptuse piirini.
Ja kuningas hoolitses, et Jeruusalemmas oli hõbedat nagu kive, ja seedripuid nõnda palju nagu metsviigipuid Madalmaal.
Ja hobuseid toodi Saalomonile Egiptusest ja kõigist muudest maadest.
Ja muud Saalomoni lood, varasemad ja hilisemad, eks need ole kirja pandud prohvet Naatani „Kõnedes”, siilolase Ahija „Kuulutuses” ja nägija Jeddo „Nägemustes Jerobeami, Nebati poja kohta”?
Ja Saalomon valitses Jeruusalemmas kogu Iisraeli üle nelikümmend aastat.
Siis Saalomon läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma isa Taaveti linna. Ja tema poeg Rehabeam sai tema asemel kuningaks.
Psalm 98 Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu!
Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees.
Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet.
Hõisake Issandale, kogu ilmamaa, tõstke hõisates häält ja mängige temale!
Mängige Issandale kandle, kandle ja laulude häälega!
Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees!
Kohisegu meri ja mis seda täidab, maailm ja kõik, kes seal elavad!
Jõed plaksutagu käsi, mäed hõisaku üheskoos
Issanda ees! Sest ta tuleb mõistma kohut ilmamaale; ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile õigluses.
1. Korintose 11 Ma kiidan teid, vennad, et te mind igati meeles peate ja hoiate pärimusi, nõnda nagu ma need teile andsin.
Aga ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea.
Iga mees, kes kaetud peaga palvetab või prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead.
Ja iga naine, kes paljapäi palvetab või prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead, sest see on otse nõnda, nagu oleks ta paljakspöetu.
Kui naine ei kata oma pead, siis ta lasku ka oma juuksed maha lõigata; kui aga naisele on häbiks lasta juukseid lõigata või pead paljaks pügada, siis ta katku oma pea kinni!
Mees ei ole kohustatud oma pead katma, kuna ta on Jumala kuju ja aupaiste, naine aga on mehe aupaiste.
Sest mees ei ole ju naisest, vaid naine mehest,
ega ole ka mees loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast.
Seepärast on naine kohustatud kandma meelevalla tunnust pea peal inglite pärast.
Ometi ei ole Issanda ees mees ilma naiseta midagi ega naine ilma meheta midagi,
sest nii nagu naine on mehest, nõnda on ka mees naise läbi, aga kõik on Jumalast.
Otsustage ise: kas naisel on kohane paluda Jumalat paljapäi?
Eks loodus ise õpeta teile, et mehele ei ole auks kanda pikki juukseid,
aga kui naine kannab pikki juukseid, siis on see temale auks, sest pikad juuksed on talle antud katte eest.
Kui aga keegi kavatseb kiusu ajada, siis ta teadku, et meil ega Jumala kogudustel ei ole seesugust kommet.
Kuid seda käskides ma ei kiida teid, sest teie kokkutulekud ei ole teile kasuks, vaid kahjuks.
Sest esmalt ma kuulen, et kui te tulete kokku kogudusena, esineb teie seas lõhesid, ja osalt ma usun seda.
Teie seas peabki ju olema lahkarvamusi, et tunnustatud teie seast saaksid avalikuks.
Kui te nüüd kokku tulete, siis ei saa pidada Issanda õhtusöömaaega,
sest igaüks võtab sööma asudes ette omaenda toidu, ja mõni jääb nälga, ja mõni on joobnud.
Kas teil siis tõesti ei ole kodasid, kus te võite süüa ja juua? Või te põlastate Jumala kogudust ja häbistate neid, kel midagi ei ole? Mis ma pean teile ütlema? Kas pean teid kiitma? Selle poolest ma teid küll ei kiida.
Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva,
tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!”
Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.
Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu.
Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!
Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.
Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud.
Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka;
kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks.
Niisiis, mu vennad, kui te tulete kokku sööma, siis oodake üksteist.
Kui kellelgi on nälg, siis ta söögu enne kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks. Muud asjad ma korraldan siis, kui tulen.