Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 31 Ja Hiskija seadis preestrite ja leviitide rühmad rühmade viisi, igaühe vastavalt teenistusele, mis preestritele ja leviitidele oli ette nähtud, tooma põletus- ja tänuohvreid, teenima, tänama ja kiitma Issanda leeri väravais.Ja kuninga poolt oli toetus tema isiklikust omandist põletusohvrite tarvis: hommikusteks ja õhtusteks põletusohvriteks ja põletusohvriteks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühil, nõnda nagu Issanda Seaduses on kirjutatud.
Ja ta käskis rahvast, kes elas Jeruusalemmas, anda preestritele ja leviitidele nende osa, et nad püsiksid Issanda Seaduses.
Ja kui see käsk oli laiali läinud, siis tõid Iisraeli lapsed palju uudsesaaki viljast, veinist, õlist ja meest ning igasugu põllusaadustest; nad tõid rohkesti kümnist kõigest.
Ja Iisraeli ja Juuda lapsed, kes elasid Juuda linnades, needki tõid kümnist veistest ning lammastest ja kitsedest, samuti kümnist pühadest andidest, mis olid pühitsetud Issandale, nende Jumalale, ja panid selle kuhjadesse.
Nad hakkasid panema kuhjadesse kolmandas kuus ja lõpetasid seitsmendas kuus.
Kui Hiskija ja vürstid tulid ning nägid kuhje, siis nad kiitsid Issandat ja tema rahvast Iisraeli.
Ja kui Hiskija küsitles preestreid ja leviite nende kuhjade kohta,
siis vastas temale ülempreester Asarja, Saadoki soost, ja ütles: „Sellest alates, kui Issanda kotta hakati tooma tõstelõivu, oleme söönud ja meie kõhud on täis, ja veelgi on palju järele jäänud; sest Issand on õnnistanud oma rahvast ja nõnda on see suur kogus üle jäänud.”
Siis Hiskija käskis kambrid Issanda kojas korda seada; ja kui need olid korda seatud,
siis viidi tõstelõiv, kümnis ja pühad annid hoolsasti sisse. Nende ülevaatajaks sai leviit Konanja; ja tema vend Simei oli teiseks.
Ja Jehiel, Asasja, Nahat, Asael, Jerimot, Joosabad, Eliel, Jismakja, Mahet ja Benaja olid ametnikud Konanja ja tema venna Simei käe all kuningas Hiskija ja Jumala koja eestseisja Asarja määramise kohaselt.
Ja leviit Koore, Jimna poeg, idapoolse värava hoidja, oli Jumalale toodavate vabatahtlike andide hooldaja, kes pidi jaotama Issanda tõstelõivu ja kõige pühamaid ande.
Ja tema käe all olid Eeden, Minjamin, Jeesua, Semaja, Amarja ja Sekanja, kes pidid preestrite linnades ustavalt jaotama oma vendadele, niihästi vanemaile kui nooremaile rühmade kaupa,
vastavalt nende suguvõsakirja kandmisele, meessoost kolmeaastased ja üle selle, kõigile, kes pidid tulema Issanda kotta igapäevast teenistuskohustust täitma oma rühmade kaupa.
Ja preestrid kanti suguvõsakirja nende perekondade kaupa, aga leviidid, kahekümneaastased ja üle selle, vastavalt nende teenistuskohustustele rühmade kaupa.
Nad kanti suguvõsakirja kõigi oma laste, naiste, poegade ja tütardega, terve kogudusena, sest oma ametikohustuse tõttu said nad pühitsetuiks.
Ja Aaroni poegadel, preestritel, kes elasid oma karjamaalinnade väljadel, olid igas linnas nimeliselt määratud mehed, kes pidid osa kätte andma igale meesterahvale preestrite hulgas ja igale suguvõsakirja kantud leviidile.
Nõnda tegi Hiskija kogu Juudas; ta tegi, mis oli hea, õige ja kohus Issanda, tema Jumala ees.
Ja iga tööd, mida ta alustas, et otsida oma Jumalat, olgu Jumala koja teenistuses või Seaduse ja käskudega seoses, tegi ta kõigest südamest ja see läks tal korda.
2. Ajaraamat 32 Pärast neid sündmusi ja seda osutatud ustavust tuli Assuri kuningas Sanherib ja tungis Juudasse, lõi kindlustatud linnade vastu leeri üles ja mõtles need enesele vallutada.
Kui Hiskija nägi, et Sanherib tuleb ja et tema eesmärgiks on sõdida Jeruusalemma vastu,
siis ta pidas nõu oma vürstide ja võitlejatega veeallikate sulgemiseks, mis olid väljaspool linna; ja temaga oldi nõus.
Siis koguti kokku palju rahvast ja nad sulgesid kõik allikad ja jõe, mis maa all voolas, öeldes: „Miks peaksid Assuri kuningad, kui nad tulevad, leidma nii palju vett?”
Siis ta kindlustas ennast ja ehitas üles kõik mahakistud müüriosad, ehitas kõrgemaks tornid ja väljapoole veel teise müüri, kindlustas kantsi, Taaveti linna, valmistas palju viskodasid ja kilpe.
Ja ta seadis rahvale sõjapealikud ning kogus need enese juurde linna värava väljakule ja kõneles neile julgustavalt, öeldes:
„Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge kohkuge Assuri kuninga ees ja kogu selle jõugu ees, kes on koos temaga! Sest see, kes on meiega, on suurem kui see, kes on temaga.
Temaga on lihane käsivars, aga meiega on Issand, meie Jumal, meid aitamas ja meie võitlusi võitlemas.” Ja rahvas toetus Juuda kuninga Hiskija sõnadele.
Pärast seda läkitas Assuri kuningas Sanherib, olles ise kogu oma väega Laakise all, oma sulased Jeruusalemma Juuda kuninga Hiskija juurde ja kogu Jeruusalemmas oleva Juuda juurde ütlema:
„Nõnda ütleb Sanherib, Assuri kuningas: Mille peale te loodate, et istute sissepiiratud Jeruusalemmas?
Kas mitte Hiskija teid ei ässita, saates teid surema nälga ja janusse, kui ta ütleb: Issand, meie Jumal, päästab meid Assuri kuninga pihust?
Eks ole Hiskija ise kõrvaldanud tema ohvrikünkad ja altarid ning andnud käsu Juudale ja Jeruusalemmale, öeldes: Te peate kummardama üheainsa altari ees ja suitsutama selle peal?
Kas te ei tea, mida mina ja mu isad oleme teinud kõigi teiste maade rahvastega? Kas nende maade rahvaste jumalad on suutnud päästa oma maad minu käest?
Kes kõigist nende rahvaste jumalaist, kelle mu isad hävitasid, on suutnud päästa oma rahva minu käest? Kuidas siis teie jumal suudab teid päästa minu käest?
Ärge siis nüüd laske endid petta Hiskija poolt ega sel viisil ässitada ja ärge uskuge teda, sest mitte ühegi rahva või kuningriigi jumal pole suutnud päästa oma rahvast minu ja mu isade käest, veel vähem siis teie jumal: ei ta päästa teid minu käest!”
Ja tema sulased rääkisid veel rohkemgi Issanda Jumala ja tema sulase Hiskija vastu.
Ta kirjutas ka kirju Issanda, Iisraeli Jumala teotamiseks ja rääkis tema vastu, öeldes: „Nõnda nagu muude maade rahvaste jumalad ei päästnud oma rahvast minu käest, nõnda ei päästa ka Hiskija jumal oma rahvast minu käest!”
Ja nad hüüdsid valju häälega juudi keeles müüri peal olevale Jeruusalemma rahvale, et neid hirmutada ja kartma panna, et nad siis saaksid linna vallutada.
Ja nad rääkisid Jeruusalemma Jumalast nõnda nagu muude maade rahvaste jumalaist, kes olid inimeste kätetöö.
Aga kuningas Hiskija ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, palvetasid selle pärast ja kisendasid taeva poole.
Siis Issand läkitas ingli, kes hävitas kõik sõjakangelased, pealikud ja vürstid Assuri kuninga leeris, ja too pidi minema tagasi oma maale, silmad häbi täis. Ja kui ta läks oma jumala kotta, siis ta oma lihased järeltulijad lõid tema seal mõõgaga maha.
Nõnda päästis Issand Hiskija ja Jeruusalemma elanikud Assuri kuninga Sanheribi käest ja kõigi käest ja andis neile rahu ümberkaudu.
Ja paljud tõid Jeruusalemma ande Issandale ja kalleid asju Juuda kuningale Hiskijale; ja ta tõusis pärast seda kõigi rahvaste silmis.
Neil päevil jäi Hiskija haigeks ja oli suremas; siis palvetas ta Issanda poole, kes vastas temale ja andis temale tunnustähe.
Aga Hiskija ei tasunud heategu, mis temale tehti, vaid ta süda oli ülbe; seepärast oleks viha pidanud tabama teda, Juudat ja Jeruusalemma.
Et aga Hiskija oma südame ülbuses ennast alandas, tema ja Jeruusalemma elanikud, siis ei tabanud Issanda viha neid Hiskija päevil.
Ja Hiskijal oli väga palju rikkust ning au; ta hankis enesele hõbeda, kulla, kalliskivide, palsamite, kilpide ja igasugu kalliste asjade tagavarasid,
ja varaaitu viljasaagi, veini ja õli tarvis, ja lautu igasugu loomadele ning tarasid karjadele.
Ta ehitas enesele linnu ja tal oli suur kari lambaid, kitsi ja veiseid, sest Jumal andis temale väga suure varanduse.
Ja tema, Hiskija, sulges ka Giihoni vete ülemjooksu ja juhtis veed alla lääne poole, Taaveti linna; Hiskijal läks korda kõik, mis ta tegi.
Ja samuti siis, kui Paabeli vürstide vahemehed olid läkitatud tema juurde küsima tunnustähe asjas, mis maal oli aset leidnud, laskis Jumal teda vabalt toimida, kusjuures ta pani teda proovile, et teada saada kõike, mis tal südames oli.
Ja muud Hiskija lood ja tema vagad teod, vaata, need on kirja pandud prohvet Jesaja, Aamotsi poja „Nägemustes”, Juuda ja Iisraeli Kuningate raamatus.
Siis Hiskija läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti poegade haudade astangule; kogu Juuda ja Jeruusalemma elanikud austasid teda, kui ta oli surnud. Ja tema poeg Manasse sai tema asemel kuningaks.
2. Ajaraamat 33 Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat.
Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, kelle Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mis ta isa Hiskija oli maha kiskunud, ja ta püstitas altareid baalidele, valmistas Ašera kujusid ja kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid.
Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: „Jeruusalemmas peab minu nimi olema igavesti!”
Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue.
Tema laskis oma pojad tulest läbi käia Ben-Hinnomi orus, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, nõidus ning seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda.
Tema paigutas Jumala kotta nikerdatud ebajumalakuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Jumal oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: „Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks.
Ma ei vii enam Iisraeli jalga ära sellelt maalt, mille ma olen määranud teie vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma Moosese läbi neid olen käskinud, mis puutub kogu Seadusesse, määrustesse ja seadlustesse.”
Aga Manasse ahvatles Juuda ja Jeruusalemma elanikke tegema rohkem kurja, kui tegid need paganad, kelle Issand oli hävitanud Iisraeli laste eest.
Ja Issand rääkis Manassele ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele.
Siis tõi Issand nende kallale Assuri kuninga sõjaväepealikud ja need võtsid Manasse kinni peiduurkas, sidusid ta vaskahelatega ja viisid Paabelisse.
Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Issanda, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees.
Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Issand on Jumal.
Ja seejärel ehitas ta Taaveti linna välimise müüri orgu Giihonist lääne pool, Kalavärava suunas ja ümber templikünka, tehes selle väga kõrgeks; ja ta paigutas väepealikud kõigisse Juuda kindlustatud linnadesse.
Ta kõrvaldas võõrad jumalad ja kuju Issanda kojast, samuti kõik altarid, mis ta oli ehitanud Issanda koja mäele ja Jeruusalemma, ja viskas need linnast välja.
Ja ta seadis korda Issanda altari ning ohverdas selle peal tänu- ja kiituseohvreid, ja andis Juudale käsu teenida Issandat, Iisraeli Jumalat.
Ometi ohverdas rahvas veelgi ohvriküngastel, kuigi Issandale, oma Jumalale.
Ja muud Manasse lood ja tema palve oma Jumala poole ning nende nägijate sõnad, kes temale rääkisid Issanda, Iisraeli Jumala nimel, vaata, need on Iisraeli Kuningate raamatus.
Ja tema palve ning kuidas seda kuulda võeti, ja kõik tema patud ja üleastumised, ja paigad, kuhu ta ehitas ohvrikünkad, püstitas viljakustulbad ja nikerdatud kujud, enne kui ta ennast alandas, vaata, need on kirja pandud Hoosai lugudes.
Siis Manasse läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma kotta. Ja tema poeg Aamon sai tema asemel kuningaks.
Õpetussõnad 21 Virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju.
Valeliku keelega varanduste soetamine on surma otsijate hajuv tuulevine.
Õelate vägivald viib ära neid endid, sest nad ei taha õigust teha.
Süüdlase tee on kõver, aga süütu eluviis on õige.
Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas.
Õela hing ihaldab kurja, ligimene ei leia armu tema silmis.
Kui pilkajat karistatakse, saab kohtlane targaks, ja kui tarka õpetatakse, võtab ta õpetust.
Õige pidagu silmas õela koda: õelad tõugatakse õnnetusse.
Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata.
Salajane and vaigistab viha ja kingitus põue - tugeva raevu.
Õigele on rõõmuks, kui tehakse õigust, aga kurjategijaile on see ehmatuseks.
Inimene, kes eksib tarkuse teelt, peab minema puhkama surnute seltsi.
2. Korintose 1 Mina aga kutsun Jumala tunnistajaks oma hinge vastu, et ainult teie säästmise pärast ei ole ma enam Korintosesse tulnud.
2. Korintose 2 Ma ju tegin endamisi sellise otsuse, et ma ei tule taas teie juurde kurbuses.
Sest kui mina teid kurvastan, kes teine siis rõõmustaks mind kui see, keda ma olen kurvastanud?
Ja just seepärast ma kirjutasin teile, et teie juurde tulles mind ei kurvastaks need, kelle üle ma oleksin pidanud rõõmustama. Olen ju veendunud teie kõigi suhtes, et minu rõõm on ka teie kõikide oma.
Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega, aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.
Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral - et ma ei ütleks liiga rängalt - teid kõiki.
Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud,
nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.
Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.
Selleks ma ju kirjutasingi, et läbi katsuda teie meelsust, kas te kõiges olete kuulekad.
Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja selle, mida minul on andestada - kui mul üldse on midagi andestada -, selle ma andestan teie pärast Kristuse palge ees,
et saatan meid ei tüssaks. Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.