Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 18 Ja Iisraeli kuningas ja Joosafat, Juuda kuningas, läksid üles Gileadi Raamotisse.Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ja nad läksid sõtta.
Aga Süüria kuningas oli andnud käsu oma sõjavankrite pealikuile ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: „See on Iisraeli kuningas!” Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama ja Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema kannult.
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Ja kuningas ütles sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!”
Kuid taplus üha ägenes sel päeval ja Iisraeli kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu kuni õhtuni; aga päikeseloojaku ajal ta suri.
2. Ajaraamat 19 Aga Juuda kuningas Joosafat tuli rahuga tagasi koju Jeruusalemma.
Siis läks nägija Jehu, Hanani poeg, temale vastu ja ütles kuningas Joosafatile: „Kas sa tohid aidata õelat ja armastada neid, kes Issandat vihkavad? Seepärast on su peal Issanda viha!
Ometi leidub su juures ka head, sest sa oled maalt kõrvaldanud Ašera kujud ja oled oma südant valmistanud Jumalat otsima.”
Ja Joosafat elas jälle Jeruusalemmas. Ta läks jälle rahva sekka Beer-Sebast kuni Efraimi mäestikuni ja tõi nad tagasi Issanda, nende vanemate Jumala juurde.
Ta seadis maale kohtumõistjaid kõigisse Juuda kindlustatud linnadesse, linn-linnalt,
ja ütles kohtumõistjaile: „Vaadake, mida te teete, sest teie ei mõista kohut inimese nimel, vaid Issanda nimel, ja tema on teiega, kui te õigust mõistate!
Nüüd siis valitsegu teid Issanda kartus! Pange tähele, mida te teete, sest Issanda, meie Jumala juures ei ole ülekohut, erapoolikust ega meelehea võtmist!”
Ka Jeruusalemmas seadis Joosafat leviite, preestreid ja Iisraeli perekondade peamehi Issanda kohtu ja riiuasjade tarvis, kui nad Jeruusalemma tagasi tulid.
Ja ta käskis neid, öeldes: „Te peate Issanda kartuses, ustavuses ja südame siiruses tegema nõnda:
igas riiuasjas, mis teie ette tuuakse teie vendade poolt, kes elavad oma linnades, olgu see vere ja vere vahel, või mis puutub Seadusesse, käsusse, määrustesse ja seadlustesse, siis peate teie neid manitsema, et nad ei saaks Issanda ees süüdlasteks ja et viha ei tabaks teid ja teie vendi. Tehke nõnda, et te ei jääks süüdlasteks!
Ja vaata, ülempreester Amarja on teie ülemus kõigis Issanda asjus, ja Sebadja, Ismaeli poeg, Juuda soo vürst, kõigis kuninga asjus; ja ametnikena olgu leviidid teie teenistuses! Olge vahvad ja tegutsege, ja Issand olgu sellega, kes on tubli!”
2. Ajaraamat 20 Aga pärast seda tulid moabid ja ammonlased, ja nendega koos oli meunlasi, Joosafati vastu sõdima.
Siis tuldi ja teatati Joosafatile: „Sinu vastu tuleb suur jõuk teiselt poolt merd Aramist. Vaata, nad on Haseson-Taamaris, see on Een-Gedis!”
Siis Joosafat hakkas kartma ja pööras oma palge Issandat otsima; ta kuulutas välja paastu kogu Juudas.
Ja Juuda kogunes Issandalt abi otsima, ka kõigist Juuda linnadest tuldi Issandat otsima.
Ja Joosafat seisis Juuda ja Jeruusalemma koguduses Issanda kojas uue õue ees
ning ütles: „Issand, meie vanemate Jumal, kas pole mitte sina Jumal taevas ja kõigi paganate kuningriikide valitseja? Sinu käes on ju jõud ja vägi, ja ükski ei suuda sulle vastu panna.
Eks ole sina, meie Jumal, ära ajanud selle maa elanikud oma Iisraeli rahva eest ja andnud maa igaveseks ajaks oma sõbra Aabrahami soole?
Nemad on seal elanud ja on seal ehitanud sinule, su nimele pühamu, öeldes:
Kui meid tabab õnnetus, mõõk, kohus, katk või nälg, siis me astume selle koja ette ja sinu ette, sest selles kojas on sinu nimi. Ja me hüüame sinu poole oma kitsikuses, et sa meid kuuleksid ja aitaksid.
Ja nüüd, vaata, Ammoni, Moabi ja Seiri mäestiku pojad, kelle maast sa ei lubanud Iisraeli läbi minna, kui nad Egiptusemaalt tulid, vaid pidid neist mööda minema ega saanud neid hävitada,
vaata, need maksavad nüüd meile kätte, tulles meid välja ajama sinu omandist, mille sa meile oled andnud pärida.
Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!”
Ja kogu Juuda seisis Issanda ees, isegi nende väetid, nende naised ja lapsed.
Ja Issanda Vaim tuli Jahasieli, Sakarja poja peale, kes oli Aasafi järeltulijaist pärit oleva leviit Mattanja poja Jeieli poja Benaja poja Sakarja poeg,
ja ta ütles: „Pange tähele, kogu Juuda, Jeruusalemma elanikud ja kuningas Joosafat: Nõnda ütleb teile Issand: Ärge kartke ja ärge tundke hirmu selle suure jõugu ees, sest see pole teie, vaid Jumala sõda!
Minge homme alla nende vastu! Vaata, nad tulevad üles mööda Siisi tõusuteed ja te kohtate neid oru lõpus ida pool Jerueli kõrbe.
Seejuures ei ole teil vaja sõdida. Astuge ette, seiske ja vaadake, kuidas Issand teid päästab, Juuda ja Jeruusalemm! Ärge kartke ja ärge tundke hirmu! Minge homme nende vastu ja Issand on teiega!”
Siis Joosafat kummardas silmili maha ja kõik Juuda ja Jeruusalemma elanikud heitsid Issanda ette ning kummardasid Issandat.
Ja need leviidid, kes olid kehatlastest ja korahlastest, tõusid üles, et Issandat, Iisraeli Jumalat, ülivalju häälega kiita.
Ja järgmisel hommikul tõusid nad vara ning läksid Tekoa kõrbe. Nende välja minnes astus Joosafat ette ja ütles: „Kuulge mind, Juuda ja Jeruusalemma elanikud! Uskuge Issandasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima! Uskuge tema prohveteid, siis õnnestub teil kõik!”
Ja ta pidas rahvaga nõu, seadis Issandale lauljad ja kiitjad, kes pühas ehtes pidid minema relvastatute ees ja ütlema: „Tänage Issandat, sest tema heldus kestab igavesti!”
Sel ajal, kui nad hakkasid hõiskama ja kiitma, pani Issand varitsejad Ammoni, Moabi ja Seiri mäestiku poegadele, kes olid tulnud Juuda vastu; ja nad löödi maha.
Sest ammonlased ja moabid tõusid Seiri mäestiku elanike vastu, et need hävitada ja kaotada; ja kui nad Seiri elanikele olid lõpu teinud, siis aitasid nad üksteist hävitada.
Kui siis Juuda jõudis vaatluspaika kõrbes ja nad vaatasid jõugu poole, ennäe, siis lamasid laibad maas ja ükski polnud pääsenud.
Ja Joosafat ja tema rahvas tulid neilt saaki riisuma ja leidsid nende juurest palju varandust, riideid ja kalleid riistu, ja nad võtsid endile rohkem, kui nad suutsid kanda; nad olid kolm päeva saaki riisumas, sest seda oli palju.
Ja neljandal päeval kogunesid nad Kiituseorgu, sest seal kiitsid nad Issandat; seepärast nimetatakse seda paika Kiituseoruks tänapäevani.
Siis pöördusid kõik Juuda ja Jeruusalemma mehed, ja Joosafat nende eesotsas, rõõmuga tagasi Jeruusalemma, sest Issand oli neid lasknud nende vaenlastest rõõmu tunda.
Ja nad tulid naablite, kannelde ja pasunatega Jeruusalemma Issanda kotta.
Aga hirm Jumala ees valdas kõigi maade kuningriike, kui nad kuulsid, et Issand oli sõdinud Iisraeli vaenlaste vastu.
Siis oli Joosafati kuningriigil vaikne aeg; tema Jumal andis talle ümberkaudu rahu.
Ja Joosafat valitses Juuda üle; ta oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.
Ta käis oma isa Aasa teed ega lahkunud sellelt, tehes, mis õige oli Issanda silmis.
Aga ohvrikünkad ei kadunud ja rahvas ei olnud veel valmistanud oma südant oma vanemate Jumalale.
Ja muud Joosafati lood, varasemad ja hilisemad, vaata, need on kirja pandud Jehu, Hanani poja lugudes, mis on võetud Iisraeli Kuningate raamatusse.
Ja pärast seda astus Juuda kuningas Joosafat ühendusse Iisraeli kuninga Ahasjaga, kes tegi õelat tööd.
Ta ühines temaga laevu ehitama, mis pidid minema Tarsisesse; nad ehitasid laevu Esjon-Geberis.
Aga Elieser, Dodavahu poeg Maaresast, kuulutas prohvetlikult Joosafati vastu, öeldes: „Sellepärast, et sa oled liitunud Ahasjaga, purustab Issand su töö!” Ja laevad hukkusid ega saanudki minna Tarsisesse.
Psalm 102 Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
1. Korintose 15 Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?”
Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.
Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.