Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 27 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!
Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!”
Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.
Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!”
Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.
Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.”
Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!”
Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”
Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”
Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.”
Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?”
Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”
Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”
Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.
Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”
Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!
Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”
Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.
Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”
Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?” Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!”
Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!”
Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!”
Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.”
Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? + Vt 25:26 seletust. Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!” Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?”
Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?”
Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!” Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.
Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.
Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.”
Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!”
Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.
Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse
ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,
kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?”
Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?”
1. Moosese 28 Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!
Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.
Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!
Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole koos sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!”
Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.
Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!”
ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,
siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,
ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.
Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.
Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.
Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.
Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.
Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!”
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”
Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel + Nimi Peetel tähendab 'Jumala elupaik'. ; enne aga oli selle linna nimi Luus.
Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,
ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.”
Psalm 9 Laulujuhatajale: viisil „Sure poja eest!”; Taaveti laul.
Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.
Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!
Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.
Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.
Matteuse 10 Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka,
sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast,
ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt.
Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.
Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.
Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja.
Kes prohveti vastu võtab ta prohvetinime tõttu, saab prohveti palga, ja kes õige vastu võtab õige inimese nime tõttu, saab õige inimese palga.
Ja kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett jüngri nime tõttu, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma.”
Matteuse 11 Ja sündis, et kui Jeesus oli lõpetanud korralduste andmise oma kaheteistkümnele jüngrile, siis siirdus ta sealt edasi õpetama ja jutlustama nende linnadesse.
Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid
temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?”
Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete:
pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi
ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!”
Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu?
Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades.
Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit!
Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.
Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast.
Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.
Kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni,
ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi tulema.
Kel kõrvad on, see kuulgu!