Eestikeelne Piibel 1968
Psalm 119 Imelised on sinu tunnistused, sellepärast peab neid minu hing!Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi!
Ma paotan oma suu ja olen keelik, sest ma ihaldan su käske!
Kaldu minu poole ja ole mulle armuline, nõnda nagu kohus on nende vastu, kes armastavad sinu nime!
Kinnita mu samme oma ütlusega ja ära lase ühtki nurjatust saada meelevalda minu üle!
Lunasta mind inimeste survamisest, siis ma pean su korraldusi!
Lase oma pale paista oma sulase peale ja õpeta mulle oma määrusi!
Veeojad voolavad mu silmist nende pärast, kes ei pea su käsuõpetust!
Nutulaulud 3 Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Jehoova juurde!
Tõstke oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
Me oleme üle astunud ja vastu hakanud, sina pole andeks andnud!
Sa oled peitunud vihasse, oled meid taga ajanud, armuta surmanud!
Sa oled peitunud pilvesse, palve ei pääse läbi!
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas!
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu!
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine!
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast!
Mu silmad voolavad lakkamatult, peatust ei ole,
kuni Jehoova vaatab taevast alla ja näeb!
Mu silm teeb mu hingele häda kõigi mu linna tütarde pärast!
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased!
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive!
Vesi voolas üle mu pea, ma ütlesin: "Ma olen kadunud!"
Ma hüüdsin su nime, Jehoova, sügavaimast kaevust!
Sina kuulsid mu hüüdu: "Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!"
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: "Ära karda!"
Sina, Issand, seletasid mu hinge riiuasja, sina lunastasid mu elu!
Sina, Jehoova, nägid mu rõhumist, mõista mulle õigust!
Sina nägid kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi minu vastu!
Sina kuulsid nende teotust, Jehoova, kõiki nende kavatsusi minu vastu!
Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev!
Vaata nende istumist või tõusmist, mina olen nende pilkelaul!
Tasu neile, Jehoova, nende kätetööd mööda!
Anna neile paadunud süda, su sajatus tulgu nende peale!
Aja neid taga vihas ja hävita nad Jehoova taeva alt!
Nutulaulud 4 Kuidas küll on tuhmunud kuld, hiilgav, puhas kuld! Pühad kivid on paisatud iga tänavanurga peale!
Kallid Siioni lapsed, makstud puhtaima kullaga - kuidas küll neid on peetud saviastjate sarnaseks, potissepa käsitööks!
šaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalinnud kõrbes!
Imiku keel liibub suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes jagaks neile!
Need, kes sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, sülelevad tuhahunnikuid!
Mu rahva tütre süü on suurem kui Soodoma patt, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata!
Tema vürstid olid lumest puhtamad, piimast valgemad, ihult korallidest punasemad, kujult otsekui safiirid!
Nüüd on nende nägu nõest mustem, neid ei tunta tänavail; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu!
Õnnelikumad olid mõõgaga mahalöödud kui näljast surmatud, kes kidusid torgatuina põllusaagi puudusest!
Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus!
Jehoova kasutas oma raevu, valas välja oma tulise viha ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüürid!
Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et rõhuja ja vaenlane Jeruusalemma väravaist sisse tuleb!
Tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast, kes temas valasid õigete verd, on see sündinud!
Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada!
"Hoidke eest! Roojane!" hüüti nende kohta, "Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!" Põgenikenagi nad vaarusid, rahvaste seas öeldi: "Nad ei tohi jääda siia kauemaks!"
Jehoova pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale! Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu!
Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest me piilusime rahva poole, kes ei päästnud!
Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad täitusid - tõesti, meie lõpp tuli!
Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes!
Meie eluõhk, Jehoova võitu, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: "Tema varjus me elame paganate seas!"
Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja paljastad enese!
Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi! Aga ta karistab sinu süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud!
Nutulaulud 5 Mõtle, Jehoova, sellele, mis on juhtunud meiega, vaata ja näe meie teotust!
Meie pärisosa on läinud võõrastele, meie kojad muulastele!
Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed!
Vett me joome raha eest, puid me saame ostes!
Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meid ei jäeta rahule!
Egiptusele me andsime käe, Assurile, et saada kõhutäis leiba!
Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam! Meie kanname nende süüd!
Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat!
Elu ohustades toome oma leiba, sest kõrbes on mõõk!
Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast!
Siionis on naised raisatud, Juuda linnades neitsid!
Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust!
Noored mehed peavad kandma käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all!
Vanemad on kadunud väravast, noorukid oma pillimängude juurest!
On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks!
Kroon on langenud meie peast! Häda meile, et oleme pattu teinud!
Seepärast on meie süda haigestunud, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,
Siioni mäe pärast, mis on laastatud: seal käivad rebased!
Sina, Jehoova, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve!
Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?
Too meid, Jehoova, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevad muistseiks!
Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üpris väga?"
Heebrealaste 1 Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu,
siis on ta neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on pannud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on teinud maailmaajastud,
kes, olles tema aupaistus ning ta olemuse kuju ja kandes kõike oma vägeva sõnaga, pärast seda kui ta iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus Ausuuruse paremale käele kõrguses
ning sai seda ülemaks inglitest, mida kõrgema nime ta on pärinud kui nemad.
Sest missugusele inglile on ta iganes öelnud: "Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sind!", või jälle: "Mina tahan olla temale Isaks ja tema peab olema mulle Pojaks!"?
Ent sellest, kui ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb ta: "Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!"
Ent inglitest ta ütleb küll: "Ta teeb oma inglid tuulteks ja oma teenijad tuleleegiks!"
Aga Pojale ta ütleb: "Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp!
Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi!"
Ja: "Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on su käte tööd!
Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub
ja sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe!"
Või missugusele inglile on ta kunagi öelnud: "Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!"
Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad?