Eestikeelne Piibel 1968
Psalm 119 Ma olen toiminud seadust ja õigust mööda, ära jäta mind mu survajate kätte!Kosta oma sulase eest tema heaks, ärgu survaku mind ülbed!
Mu silmad on lõppenud ootamast su abi ja su õiguse tõotust!
Tee oma sulasega oma heldust mööda ja õpeta mulle oma määrusi!
Mina olen su sulane; anna mulle arusaamist, et ma tunnetaksin su tunnistusi!
Aeg on Jehooval tegutseda; on ju tehtud tühjaks su käsuõpetus!
Seepärast ma armastan su käske enam kui kulda ja selgemat kulda;
seepärast ma pean kõiki su korraldusi täiesti õigeks, ma vihkan igat valeteed!
Nutulaulud 2 Issand tõukas ära oma altari, jättis maha oma pühamu, andis vaenlase kätte selle paleede müürid! Jehoova kojast kostis kära otsekui pühade ajal!
Jehoova otsustas hävitada Siioni tütre müürid; ta vedas mõõdunööri, ei hoidnud oma kätt hävitamast; ta pani leinama kaitsevalli ja müüri, need lagunesid üheskoos!
Selle väravad vajusid maasse, ta hävitas ja murdis selle riivid! Selle kuningas ja vürstid on paganate seas, käsuõpetust ei ole, selle prohvetidki ei saa Jehoovalt nägemust!
Vaikides istuvad maas Siioni tütre vanemad: nad on pannud enesele tuhka pähe, kinnitanud kotiriide vööle! Maani on nõrgutanud oma pead Jeruusalemma neitsid!
Mu silmad on pisaraist kurnatud, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha mu rahva tütre murdumise pärast, sest linna turgudel on nõrkenud lapsed ja imikud!
Nad küsisid oma emadelt: "Kus on leib ja vein?" kui nad nõrkesid nagu haavatud linna turgudel, kui nad hinge heitsid oma emade süles!
Mida võiksin sulle tunnistada, millega sind võrrelda, Jeruusalemma tütar? Mida võiksin pidada sinu sarnaseks, et sind trööstida, neitsi, Siioni tütar? Sest su purustus on suur nagu meri, kes suudaks sind parandada!
Su prohvetid on näinud sulle valesid ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi!
Kõik teekäijad plaksutavad käsi sinu pärast, nad vilistavad ja vangutavad pead Jeruusalemma tütre pärast: "Kas see on linn, mille kohta öeldi: ilu täius, kogu maa rõõm?"
Kõik su vaenlased ajavad oma suud ammuli su vastu, nad vilistavad ja kiristavad hambaid, nad ütlevad: "Me oleme ta neelanud! See on tõesti päev, mida oleme oodanud, see on meile tulnud, me oleme seda näinud!"
Jehoova tegi, mida ta oli otsustanud, tegi tõeks oma sõna, mida ta oli kuulutanud muistsest ajast: ta kiskus maha ega halastanud, ta laskis vaenlast su pärast rõõmu tunda, ta ülendas su rõhujate sarve!
Nende süda kisendab Issanda poole, Siioni tütre müür! Lase pisarail voolata jõena päeval ja öösel! Ära luba enesele lõtvust, su silmateral ärgu olgu rahu!
Tõuse, karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda veena välja Issanda palge ette! Tõsta oma käed tema poole oma laste hinge pärast, kes näljast nõrkesid igal tänavanurgal!
Vaata, Jehoova, ja silmitse, kellele sa nõnda oled teinud: kas naised peavad sööma oma ihuvilja, terveina sündinud lapsi? Kas tohib Issanda pühamus tappa preestrit ja prohvetit?
Tänavail lamab maas noor ja vana, mu neitsid ja noored mehed langesid mõõga läbi! Sina surmasid oma vihapäeval, tapsid, ei andnud armu!
Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks mu asulad igalt poolt; Jehoova vihapäeval ei jäänud põgenikku ega pääsenut: neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud, tegi mu vaenlane lõpu!
Nutulaulud 3 Mina olen mees, kes nägi viletsust tema viha vitsa all!
Ta ajas mind ja pani käima valguseta pimeduses!
Tõesti, ta pööras minu vastu iga päev lakkamatult oma käe!
Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud!
Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind mürgi ning vaevaga!
Ta pani mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud!
Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse vaskahelaisse!
Kuigi ma hüüan ja karjun appi, takistab tema mu palveid!
Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad!
Ta oli mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks!
Ta paiskas segi mu teed, jättis mind sööti, tegi mind lagedaks!
Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind noolele märgiks!
Ta laskis mu neerudesse oma tupe nooled!
Ma olen muutunud kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks!
Ta toitis mind kibedate rohttaimedega, jootis mind koirohuga!
Ta laskis mu hambad kuluda sõmeras, ta vajutas mind põrmu!
Jah, sina tõukasid välja mu hinge rahupõlvest, ma olen unustanud, mis on õnn!
Ma ütlen: kadunud on mu hiilgus ja mu lootus Jehoova peale!
Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud!
Ma võtan seda südamesse, sellepärast ma loodan:
see on Jehoova suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
Jehoova on mu osa, ütleb mu hing, seepärast ma loodan tema peale!
Jehoova on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib!
Hea on vaikselt oodata Jehoova päästet!
Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses!
Ta istugu üksinda ja vaikselt, kui see on pandud ta peale!
Ta pistku oma suu põrmu - vahest on veel lootust!
Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et oleks küllalt teotust!
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks!
Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast!
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest!
Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Jehoova seda ei näe?
Kes ütleb, et midagi sünnib ilma et Issand käsiks?
Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
Miks nuriseb elav inimene? Mees nurisegu oma patu pärast!
Fileemoni 1 Paulus, Kristuse Jeesuse vang ja vend Timoteos armsale Fileemonile, meie kaastöölisele
ja armsale õele Appiale ja Arhipposele, meie kaasvõitlejale, ja sinu majasse kogunevale kogudusele.
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Ma tänan alati oma Jumalat, kui ma mõtlen sinule oma palveis;
sest ma kuulen sinu armastusest ja usust, mis sul on Issanda Jeesuse poole ja kõigi pühade vastu,
et su usu ühendus minuga saaks vägevaks kõige hea tunnetamises, mis meis on Kristuse kohta.
Sest mul oli palju rõõmu ja troosti sinu armastusest, sest et pühade südamed on kosutatud sinu läbi, vend.
Sellepärast, kuigi mul on Kristuses palju julgust sind käskida, mida tuleb teha,
ma siiski armastuse pärast pigemini palun sind, olles, mis ma olen, vana Paulus, ja nüüd pealegi Kristuse Jeesuse vang.
Ma palun sind oma poja Oneesimose pärast, kelle ma sünnitasin ahelais olles ja
kes kord oli sinule kasutu, aga nüüd on sinule ja minule väga kasulik; tema ma läkitan sulle tagasi,
tema, see on, mu oma südame!
Ma oleksin tahtnud teda pidada enese juures, et ta sinu asemel oleks abiks mulle, kes olen ahelais evangeeliumi pärast.
Kuid ilma sinu nõustuseta ma ei tahtnud midagi teha, et sinu heategu ei näiks olevat sunnitud, vaid on vabatahtlik.
Sest ta oligi vist sellepärast mõneks ajaks eraldatud sinust, et sa teda saaksid pidada igavesti,
mitte kui orja, vaid rohkem kui orja, kui armast venda, iseäranis minule armast, kui palju enam sinule niihästi liha poolest kui Issandas.
Kui sa nüüd mind pead oma kaaslaseks, siis võta ta vastu kui mind ennast.
Aga kui ta sulle on teinud mingit ülekohut või kui tal on võlgu sinuga, siis pane see minu arvele.
Mina, Paulus, olen seda kirjutanud ise oma käega: "Mina maksan!" Ma seda ei ütlegi, et sa iseenesegi oled mulle võlgu.
Jah, vend, mina tahaksin, et mul sinust oleks kasu Issandas! Kosuta mu südant Kristuses!
Veendunud olles sinu sõnakuulmises, kirjutan sulle. Ma tean, et sa teed veel enamgi kui ma ütlen.
Ühtlasi valmista mulle paik küllatulekuks, sest ma loodan, et mind teie palvete kaudu teile tagasi kingitakse.
Sind tervitavad Epafras, mu kaasvang Kristuses Jeesuses,
Markus, Aristarhos, Deemas, Luukas, minu kaastöölised.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga!