Eestikeelne Piibel 1968
Nehemja 5 Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.Oli neid, kes ütlesid: "Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!"
Ja oli neid, kes ütlesid: "Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada!"
Ja oli neid, kes ütlesid: "Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, me peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes!"
Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: "Te võtate üksteiselt liigkasu!" Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
ja ütlesin neile: "Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie sellevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!" Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
Ja ma ütlesin: "See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
Ka mina, mu vennad ja mu sulased, oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad, ja loobuge rahakasust, viljast, viinast ja õlist, mida te neile olete laenanud!"
Ja nad vastasid: "Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud!" Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: "Nõnda puistaku Jumal igaüht tema kojast ja tööst, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!" Ja kõik kogudus ütles: "Aamen!" ning kiitis Jehoovat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.
Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsuseaastast kolmekümne teise valitsuseaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiva ja viina jaoks iga päev nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.
Ka võtsin ma ise osa sellest müüri tööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.
Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.
Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg; kuus valitud lammast, ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust viina, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.
Meenuta mu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!
Nehemja 6 Aga kui Sanballat ja Toobija ja araablane Gesem ja meie muud vaenlased said kuulda, et mina olin ehitanud müüri ja et sellesse ei olnud enam jäänud pragugi, kuigi ma selle ajani veel ei olnud väravaile uksi ette pannud,
siis läkitasid Sanballat ja Gesem mulle ütlema: "Tule, saame üksteisega kokku mõnes külas Oono orus!" Aga nad mõtlesid teha mulle kurja.
Ma läkitasin nende juurde käskjalad, et need ütleksid: "Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla. Töö jääks seisma, kui ma selle jätan ja teie juurde tulen."
Nad läkitasid sel viisil mu juurde neli korda, kuid ma andsin neile sellesama vastuse.
Siis läkitas Sanballat sel viisil viiendat korda oma sulase mu juurde, ja sel oli käes lahtine kiri,
milles oli kirjutatud: "Rahvaste hulgas on saanud teatavaks, ja Gesem ütleb, et sina ja juudid kavatsete mässu. Seepärast sa ehitad müüri ja sa ise tahad saada neile kuningaks, nagu räägitakse.
Sa oled seadnud isegi prohveteid, et nad Jeruusalemmas sinust kuulutaksid ja ütleksid: Juudal on kuningas! Nüüd saab kuningas sellest kuulda. Tule siis ja peame üheskoos nõu!"
Aga ma läkitasin temale ütlema: "Ei ole sündinud midagi sellesarnast, millest sa räägid, vaid sa oled ise selle välja mõelnud!"
Sest nad kõik tahtsid meid hirmutada, mõeldes: "Nende käed muutuvad töö jaoks lõdvaks ja see jääb tegemata!" Aga kinnita nüüd sina, Jumal, minu käsi!
Ja kui ma läksin Mehetabeli poja Delaja poja Semaja kotta, kes ise oli takistatud, siis ta ütles: "Kogunegem Jumala kotta, templi sisemusse, ja sulgegem templi uksed, sest nad tulevad sind tapma! Öösel tullakse sind tapma!"
Aga mina vastasin: "Kas mees nagu mina peaks põgenema? Või kes minutaolistest võiks minna templisse ja jääda ellu? Mina ei lähe!"
Sest vaata, ma sain aru, et Jumal ei olnud teda läkitanud, kuigi ta kõneles mu vastu prohvetisõna, vaid Toobija ja Sanballat olid teda palganud:
ta oli palgatud selleks, et ma hakkaksin kartma ja teeksin nõnda ning patustaksin; see oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada.
Pea meeles, mu Jumal, Toobijat ja Sanballatit nende tegude pärast, samuti ka naisprohvetit Nooadjat ja teisi prohveteid, kes tahtsid mind hirmutada!
Nõnda sai müür valmis elulikuu kahekümne viiendal päeval viiekümne kahe päevaga.
Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja nende julgus langes väga, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga.
Neil päevil saatsid Juuda suurnikud Toobijale palju kirju, ja Toobijalt tuli neile.
Sest Juudas olid paljud tema vandeseltslased, kuna ta oli Sakanja, Aarahi poja väimees, ja tema poeg Joohanan oli võtnud naiseks Berekja poja Mesullami tütre.
Mullegi räägiti tema kohta kuuldusi ja minu sõnad viidi temale; aga Toobija läkitas kirju, et mind hirmutada.
Nehemja 7 Kui müür oli üles ehitatud ja ma olin väravad ette pannud, siis seati väravahoidjad, lauljad ja leviidid kohtadele.
Ja ma andsin Hananile, oma vennale, ja Hananjale, paleeülemale, käsutuse Jeruusalemma üle, sest ta oli ustav mees ja kartis Jumalat enam kui paljud teised.
Ja ma ütlesin neile: "Jeruusalemma väravaid ei tohi lahti teha enne kui päike palavasti paistab. Ja väravahoidjate veel paigal olles suletagu ja riivistatagu väravad. Ja Jeruusalemma elanikest pandagu vahte, igaüks oma vahipostile ja igaüks oma koja kohale."
Õpetussõnad 31 Kes leiab tubli naise? Sest see on palju enam väärt kui pärlid!
Ta mehe süda loodab tema peale ja tulust ei ole tal puudust!
Kogu oma eluaja teeb ta temale head ja mitte kurja!
Ta muretseb villu ja linu ning töötab virkade kätega!
Ta on kaupmehe laevade sarnane: ta toob oma leiva kaugelt!
Ta tõuseb, kui on alles öö, ja annab oma perele rooga ning ümmardajaile tööd!
Ta soovib põldu ja hangib selle, oma käte viljast ta istutab viinamäe!
Ta paneb enesele vöö kõvasti vööle ja teeb oma käsivarred tugevaks!
Ta märkab, et ta tulemused on head: ei kustu öösel ta lamp!
Ta paneb oma käed koonlapuu külge ja ta pihud hoiavad kedervart!
Ta avab oma pihu viletsale ja sirutab vaestele mõlemad käed!
Ilmutuse 18 Pärast seda ma nägin teist inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest.
Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: "Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks!
Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!"
Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: "Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!
Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod.
Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ja tasuge temale kahekordselt tema tegusid mööda; karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt;
nii palju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust!
Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle!
Ja teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud, kui nad näevad tema põlemise suitsu,
hirmu pärast tema piina ees kaugel seistes ning öeldes: "Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su kohus tulnud!"
Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta enam nende kaupa:
ei kaubaks toodud kulda, ei hõbedat, ei kalliskive, ei pärleid, ei kallist lõuendit, ei purpurit, ei siidi, ei helkjaspunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud, ei mingisugust elevandiluust riista ega mingisugust kallimast puust riista, ei vasest, ei rauast ega marmorkivist riista,
ei kaneeli, ei juuksevõiet, ei suitsutusrohte, ei salvi, ei viirukit, ei viina, ei õli, ei peenikest jahu, ei nisu, ei veiseid, ei lambaid, ei hobuseid, ei tõldu, ei orje ega inimhingi!
Ja puuvili, mida su hing ihaldas, on su käest ära läinud, ja kõik, mis lihav ja läikiv, on su käest ära läinud, ja seda sa enam ei leia!
Nende asjade kaupmehed, kes selle linna kaudu rikkaks said, seisavad kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates,
ja ütlevad: "Häda, häda, sa suur linn, kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!"
Ja kõik tüürimehed ja kõik rannasõidu-laevnikud ja meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid eemal