Eestikeelne Piibel 1968
Kohtumõistjate 9 Ja Abimelek, Jerubbaali poeg, läks Sekemisse oma ema vendade juurde ja rääkis nendega ja kogu oma ema isakoja suguvõsaga, öeldes:"Rääkige ometi kõigi Sekemi kodanike kuuldes: kumb on teile parem, kas see, et seitsekümmend meest, kõik Jerubbaali pojad, valitsevad teie üle, või et üksainus mees valitseb teie üle? Ja mõelge ka sellele, et minagi olen teie luust ja lihast!"
Ja tema ema vennad rääkisid tema kasuks kõigi Sekemi kodanike kuuldes kõik needsamad sõnad. Ja nende süda kaldus Abimeleki poole, sest nad ütlesid: "Ta on meie vend!"
Ja nad andsid temale seitsekümmend hõbeseeklit Baal-Beriti kojast; ja Abimelek palkas sellega tühiseid ja jultunud mehi, ja need järgnesid temale.
Siis ta läks oma isakotta Ofrasse ja tappis ära oma vennad, Jerubbaali pojad, seitsekümmend meest ühe ja sama kivi peal; aga Jootam, Jerubbaali noorim poeg, jäi alles, sest ta oli pugenud peitu.
Ja kõik Sekemi kodanikud ja kõik kindluse elanikud kogunesid ning läksid ja tõstsid Abimeleki kuningaks Sekemis oleva Kivisambatamme juures.
Kui sellest jutustati Jootamile, siis ta läks ja seisis Gerisimi mäeharjal, tõstis häält, hüüdis ja ütles neile: "Kuulge mind, Sekemi kodanikud, et Jumal kuuleks teid!
Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: "Ole meile kuningaks!"
Aga õlipuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma õlist, mille pärast mind kiidavad jumalad ja inimesed, ja hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?"
Siis puud ütlesid viigipuule: "Tule sina meile kuningaks!"
Aga viigipuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma magususest ja oma heast viljast ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?"
Siis puud ütlesid viinapuule: "Tule sina meile kuningaks!"
Aga viinapuu vastas neile: "Kas peaksin loobuma oma viinast, mis rõõmustab jumalaid ja inimesi ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?"
Siis kõik puud ütlesid orjavitsale: "Tule sina meile kuningaks!"
Aga orjavits vastas puudele: "Kui te tõesti tahate mind võida enestele kuningaks, siis tulge otsige pelgupaika minu varju all! Aga kui mitte, siis orjavitsast puhkeb tuli ja põletab ära Liibanoni seedrid!"
Kui te nüüd olete talitanud tõsiselt ja avameelselt, tõstes kuningaks Abimeleki, ja kui te olete teinud head Jerubbaalile ja tema soole, ja kui te temale olete tasunud ta käte töö eest,
sest mu isa on ju sõdinud teie eest, on panustanud oma elu ja on teid päästnud midjanlaste käest,
teie aga olete nüüd tõusnud mu isakoja vastu ja olete tapnud tema pojad, seitsekümmend meest ühe kivi peal, ja olete Sekemi kodanikele tõstnud kuningaks Abimeleki, tema ümmardaja poja, sellepärast et ta on teie vend,
kui te siis sel päeval olete talitanud Jerubbaali ja tema sooga tõsiselt ja avameelselt, siis tundke rõõmu Abimelekist ja tema tundku rõõmu ka teist!
Aga kui mitte, siis puhkegu tuli Abimeleki käest ja põletagu ära Sekemi kodanikud ja kindluse elanikud! Nõndasamuti puhkegu tuli Sekemi kodanike käest ja kindluse elanike käest ja põletagu ära Abimelek!
Siis Jootam põgenes ja pääses ning läks Beerasse ja elas seal oma venna Abimeleki pärast.
Kui Abimelek oli kolm aastat valitsenud Iisraeli üle,
läkitas Jumal kurja vaimu Abimeleki ja Sekemi kodanike vahele, ja Sekemi kodanikud reetsid Abimeleki,
et vägivald Jerubbaali seitsmekümne poja vastu tasutaks ja nende veri pandaks nende venna Abimeleki peale, kes nad tappis, ja Sekemi kodanike peale, kes kinnitasid tema käsi oma vendi tapma.
Ja Sekemi kodanikud seadsid temale varitsejaid mäetippudesse, ja need riisusid kõiki, kes teel neist mööda läksid; ja sellest teatati Abimelekile.
Aga Gaal, Ebedi poeg, tuli ühes oma vendadega, ja nad asusid Sekemisse; ja Sekemi kodanikud usaldasid teda.
Nad läksid väljale ja noppisid oma viinamägesid ning surusid mahla ja pidasid peo; nad läksid oma jumalakotta ning sõid ja jõid ja sajatasid Abimelekit.
Ja Gaal, Ebedi poeg, ütles: "Kes on Abimelek ja mis on Sekem, et me peame teda teenima? Eks ta ole Jerubbaali poeg ja Sebul tema käsutäitja? Teenige Sekemi isa Hamori mehi! Miks peaksime teda teenima?
Jah, antaks see rahvas ometi minu käe alla, ma ajaksin Abimeleki ära!" Ja ta ütles Abimelekile: "Suurenda oma sõjaväge ja tule välja!"
Kui Sebul, linna ülem, kuulis Ebedi poja Gaali sõnu, siis ta viha süttis põlema.
Ja ta läkitas salaja käskjalad Aruumasse Abimelekile ütlema: "Vaata, Gaal, Ebedi poeg ja tema vennad on tulnud Sekemisse, ja näe, nad koguvad linna sinu vastu!
Aga tõuse nüüd öösel, sina ja rahvas, kes on ühes sinuga, ja varitse väljal.
Ja hommikul, kui päike tõuseb, asu varakult teele ja mine linnale kallale; ja vaata, kui tema ja rahvas, kes on ühes temaga, tuleb välja su vastu, siis talita temaga, nagu su käsi jaksab!"
Ja Abimelek tõusis öösel üles ja kogu rahvas, kes oli ühes temaga, ja nad varitsesid Sekemit neljas jõugus.
Ka Gaal, Ebedi poeg, läks välja ning asus linna värava suhu; aga Abimelek ja rahvas, kes oli ühes temaga, tõusid varitsuspaigast.
Kui Gaal nägi rahvast, siis ta ütles Sebulile: "Vaata, rahvas tuleb alla mäetippudest!" Aga Sebul vastas temale: "Sa näed mägede varje, nagu oleksid need mehed!"
Gaal aga jätkas kõnelust ja ütles: "Vaata, rahvas tuleb alla Maa-nabalt ja üks jõuk tuleb Ennustajatamme poolt!"
Ja Sebul ütles temale: "Kus on nüüd sinu suu, kes ütlesid: kes on Abimelek, et peaksime teda teenima? Eks see ole rahvas, keda sa põlgasid? Mine siis nüüd ja sõdi tema vastu!"
Ja Gaal läks välja Sekemi kodanike ees ning sõdis Abimeleki vastu.
Aga Abimelek ajas teda taga ja ta põgenes tema eest ning mahalööduid langes hulganisti kuni värava suuni.
Ja Abimelek jäi Aruumasse; aga Sebul ajas Gaali ja tema vennad Sekemist ära.
Teisel päeval läks rahvas väljale ja sellest teatati Abimelekile.
Siis ta võttis oma sõjaväe ja jaotas selle kolmeks jõuguks ning varitses väljal. Ja ta vaatas, ja ennäe, rahvas tuli linnast välja! Siis ta tõusis nende vastu ja lõi neid.
Ja Abimelek ja need jõugud, kes olid ühes temaga, tungisid peale ning asusid linna värava suhu, ja kaks jõuku tungis kallale kõigile, kes olid väljal, ja lõid need maha.
Ja Abimelek sõdis kogu selle päeva linna vastu ja vallutas linna ning tappis rahva, kes oli seal sees. Ja ta kiskus linna maha ning külvas soola peale.
Kui kõik Sekemi tornis asujad sellest kuulsid, siis nad läksid Eel-Beriti koja võlvistikku.
Kui Abimelekile teatati, et kõik Sekemi tornis asujad olid kokku kogunenud,
siis Abimelek läks Salmoni mäele, tema ja kogu rahvas, kes oli ühes temaga; ja Abimelek võttis kirve kätte ja raius kubu hagu, tõstis ja pani selle enesele õlale ning ütles rahvale, kes oli ühes temaga: "Mida te nägite mind tegevat, seda tehke kähku nagu minagi!"
Siis raius ka kogu rahvas, igamees oma haokubu, läksid Abimeleki järel ja panid kubu võlvistiku peale ning süütasid võlvistiku nende kohal põlema, nõnda et ka kõik Sekemi torni inimesed said surma, ligi tuhat meest ja naist.
Siis Abimelek läks Teebessi ja piiras Teebesit ning vallutas selle.
Aga keset linna oli tugev torn ja sinna põgenesid kõik mehed ja naised ja kõik linna elanikud; nad sulgesid eneste järel ukse ja läksid üles torni katusele.
Ja Abimelek tuli torni juurde ning sõdis selle vastu; ja ligines torni uksele, et seda tulega põletada.
Aga üks naine viskas pealmise veskikivi Abimelekile pähe ja purustas tema kolju.
Siis Abimelek kutsus kiiresti poisi, oma sõjariistadekandja, ja ütles temale: "Tõmba oma mõõk ja surma mind, et minu kohta ei öeldaks: naine tappis tema!" Ja tema poiss pistis ta läbi, nõnda et ta suri.
Kui Iisraeli mehed nägid, et Abimelek oli surnud, siis nad läksid igaüks koju.
Nõnda tasus Jumal Abimeleki kurjuse, mida ta oli teinud oma isale, tappes oma seitsekümmend venda.
Ja kõik Sekemi meeste kurjuse tasus Jumal nende pea peale; nõnda tabas neid Jootami, Jerubbaali poja needus.
Psalm 58 Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!" Taaveti kuldne laul.
Kas te tõesti vaikides räägite õigust? Kas te õiglaselt mõistate kohut, inimlapsed?
Küll te teete südames ülekohut, oma käte vägivalda te kaalute välja maa peal!
Õelad on loobunud Jumalast lapsekojast alates, valetajad on eksinud sünnist saadik!
Neil on mürki nagu ussi mürk, nagu kurdil rästikul, kes oma kõrvad kinni topib,
et ta ei kuuleks lausujate häält, osava võluri võlumist!
Jumal! Purusta nende hambad suust; kisu välja noorte lõvide hambad, Jehoova!
Valgugu nad ära nagu vesi, uidaku sinna-tänna; lasku ta välja oma nooled, kuid need olgu nagu nüsitud!
Nagu tigu, kes sulab, nad kadugu, nagu naise enneaegsed, mis ei ole näinud päikest!
Enne kui teie pajad saavad tunda kibuvitsa leeki, olgu toorelt või kuumalt, viigu torm nad laiali!
Õige rõõmustub nähes kättemaksmist; ta peseb oma jalad õela veres!
Johannese 6 Pärast seda läks Jeesus Tibeeria poolt Galilea mere teisele poole.
Ja palju rahvast järgis teda, sest nad nägid tema imetähti, mida ta tegi haigete juures.
Aga Jeesus läks üles mäele ja istus sinna oma jüngritega.
Ja paasa, juutide püha, oli ligi.
Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, ütles ta Filippusele: "Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?"
Ent seda ta ütles teda kiusates, sest ta teadis küll, mida ta tahtis teha.
Filippus vastas talle: "Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks!"
Üks tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb talle:
"Siin on üks poisike, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest; aga mis saab sellest nii paljudele?"
Jeesus ütles: "Asetage inimesed maha istuma!" Ja seal paigas oli palju rohtu. Siis asetusid maha arvult umbes viis tuhat meest.
Jeesus võttis nüüd leivad, tänas ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka neist kalukesist, niipalju kui nad tahtsid.
Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles ta oma jüngritele: "Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!"
Siis nad kogusid kokku kaksteist korvitäit palukesi, mis oli üle jäänud viiest odraleivast nendelt, kes olid söönud.
Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: "See on tõesti see prohvet, kes maailma pidi tulema!"
Siis Jeesus sai aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja ta läks jälle kõrvale mäele ainuüksi.
Aga kui õhtu tuli, läksid tema jüngrid mereranda
ja astusid paati ja tulid teisele poole merd Kapemauma. Aga pimedus oli juba käes ja Jeesus ei olnud veel tulnud nende juurde.
Ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus.
Kui nad nüüd olid sõudnud umbes kakskümmend viis või kolmkümmend vagu maad, nägid nad Jeesust merel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat; ja nad lõid kartma.
Aga tema ütles neile: "Mina olen see, ärge kartke!"
Nüüd nad tahtsid teda paati võtta, ja varsti sai paat sinna randa, kuhu nad sõitsid.
Järgmisel päeval nägi rahvas, kes viibis mere teisel rannal, et teist lootsikut ei olnud seal, vaid oli ainult üks, ja et Jeesus ei olnud astunud ühes oma jüngritega paati, vaid et ainult tema jüngrid olid ära läinud.
Oli aga tulnud veel lootsikuid Tibeeriast selle paiga lähedale, kus nad olid leiba söönud, kui Issand oli Jumalat tänanud.
Kui nüüd rahvas nägi, et seal ei olnud Jeesust ega tema jüngreid, läksid nad lootsikusse ja tulid Kapernauma ning otsisid Jeesust.