Eestikeelne Piibel 1968
Psalm 116 Ma armastan Jehoovat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,sest ta on käänanud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja!
Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ahastused tabasid mind, ma sattusin kitsikusse ja muresse!
Aga ma hüüdsin appi Jehoova nime: "Oh Jehoova, päästa mu hing!"
Armuline on Jehoova ja õige, meie Jumal on halastaja!
Jehoova hoiab kohtlasi; ma olin vaevaline ja ta aitas mind!
Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Jehoova on sulle head teinud!
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest!
Ma loodan ikka käia Jehoova ees elavate maal!
Mina usun, seepärast ma räägin! Ma olin suures vaevas!
Ma ütlesin oma kohmetuses: "Kõik inimesed on valelikud!"
Jeremija 4 Aga mina ütlesin: oh, Issand Jehoova! Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma hoopis petnud, öeldes: teile tuleb rahu! Ometi ulatab mõõk hinge ligi!
Sel ajal öeldakse sellele rahvale ja Jeruusalemmale: kuum tuul tuleb kõrbe tallermailt mu rahva tütre poole, aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks!
Tuul, mis selleks on liiga vali, tuleb minu tarbeks: nüüd kuulutan ka mina neile kohut!
Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea; ta hobused on kotkaist kiiremad! Häda meile, sest me oleme kadunud!
Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm, et sind saaks päästa; kui kaua sa lased enese sees viibida nurjatuid mõtteid?
Sest hääl teatab Daanist ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust:
"Teatage rahvaile, vaata, kuulutage Jeruusalemmale: piirajad tulevad kaugelt maalt ja tõstavad kisa Juuda linnade vastu!"
Need on ta ümber otsekui väljavahid, sellepärast et ta on hakanud mulle vastu, ütleb Jehoova!
Sinu tee ja sinu teod on seda sulle teinud; see on sinu kurjuse pärast, et see on nii kibe, et see ulatub su südameni!
Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes! Oh, mu südameseinad! Mu süda on rahutu mu sees! Ma ei saa vaiki olla, sest mu hing kuuleb sarvehäält, sõjakära!
Hävingut kuulutatakse hävingu peale, sest kogu maa rüüstatakse; äkitselt rüüstatakse mu telgid, ühe silmapilguga mu telgiriided!
Kui kaua ma pean nägema lippu, kuulma sarvehäält?
Sest mu rahvas on meeletu, nad ei tunne mind! Nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head!
Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust!
Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid!
Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtki inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud!
Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik selle linnad maha kistud Jehoova palge ees, tema vihalõõma ees!
Sest Jehoova ütleb nõnda: kõik maa peab saama lagedaks! Ometi ma ei tee lõppu!
Seepärast leinab maa ja taevad ülal lähevad mustaks; sest ma olen rääkinud ja otsustanud, ma ei kahetse ega loobu sellest!
Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast põgeneb kogu linn: nad lähevad padrikuisse, tõusevad kaljudele; iga linn jäetakse maha ja ükski ei ela neis!
Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata! Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su hinge!
Sest ma kuulen häält, nagu oleks keegi sünnitusvaludes, esmakordse sünnitaja ahastust, Siioni tütre häält, kes hingeldab ja ringutab käsi: "Häda mulle, sest mu hing on väsinud tapjate ees!"
Jeremija 5 Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde, siis ma annan temale andeks!
Aga kuigi nad ütlevad: "Nii tõesti kui Jehoova elab!" vannuvad nad siiski valet!
Jehoova! Eks sinu silmad vaata tõe peale? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust! Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast!
Aga mina mõtlesin: need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Jehoova teed, oma Jumala õigust!
Ma lähen suurte juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Jehoova teed, oma Jumala õigust! Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud!
Seepärast tapab neid metsa lõukoer, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist väljub, kistakse lõhki! Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured!
Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on mind maha jätnud ja on vandunud nende juures, kes ei olegi jumalad! Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas!
Nad on indlevad, kangestunud kürvaga täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele!
Kas ma ei peaks sellepärast karistama? ütleb Jehoova. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
Tungige ta viinamäe astanguile ja hävitage, aga ärge tehke sootuks lõppu: kõrvaldage ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Jehoova omad!
Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Jehoova!
Nad on salanud Jehoovat ja on öelnud: "Tema seda küll ei tee! Meid ei taba õnnetus ja me ei näe mõõka ega nälga!"
Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna! Sündigu nendega nõnda!
Seepärast ütleb Jehoova, vägede Jumal, nõnda: kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad su suus tuleks ja selle rahva puudeks, et neid põletataks!
Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu! ütleb Jehoova. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt sa ei oska, ja sa ei mõista, mis ta räägib!
Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on kangelased!
Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su pudulojused ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud! Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad!
Aga ka neil päevil, ütleb Jehoova, ma ei tee teile lõppu!
Ja kui küsitakse: "Miks on Jehoova, meie Jumal, meile teinud kõike seda?" siis vasta neile: "Nõnda nagu te mind olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid omal maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!"
Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes:
"Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad neil on, aga nad ei näe, kõrvad neil on, aga nad ei kuule!
Kas te ei karda mind, ütleb Jehoova, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele rajaks, igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle!
Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud!
Nad ei ütle oma südames: "Kartkem ometi Jehoovat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!"
Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal!
Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi!
Otsekui lindudega täidetud puur on nende kojad täis kavalust! Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks,
on läinud lihavaks ja läikivaks! Nad astuvad üle ka selles, mis tõesti on kuri: nad ei aja kohtuasju, vaeselapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele!
Kas ma ei peaks sellepärast karistama? ütleb Jehoova. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
Kohutavat ja jäledat sünnib maal:
prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsi-käes ja mu rahvas armastab seda nõnda! Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?
Filipi 3 Peale kõige, mu vennad, rõõmutsege Issandas! Üht ja sama kirjutades ei tüüta see mind, aga teid see kinnitab.
Pidage silmas koeri, pidage silmas kurje töötegijaid, hoiduge katkilõikamise eest!
Sest ümberlõigatud, need oleme meie, kes Jumalat teenime vaimus, ja kiitleme Kristusest Jeesusest ega looda liha peale,
ehkki mul oleks lootust liha peale. Kui keegi muu arvab, et tema võib liha peale loota, siis mina veel rohkem!
Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser,
innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest.
Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast.
Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust
ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal,
et ma tunneksin ära tema ja ta ülestõusmise väe ja tema kannatamise osaduse ning muutuksin tema surma sarnaseks,
kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast.
Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud.
Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees,
ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.
Nii mitu nüüd, kui meid on täiuslikku, mõelgem sama! Ja kui te midagi mõtlete teisiti, siis Jumal ilmutab teile ka selle.
Ometi, kuhu oleme jõudnud, sealt käigem sama teed!
Järgige minu eeskuju, vennad, ja vaadelge neid, kes elavad nõnda nagu meie teile eeskujuks oleme.
Sest paljud, kellest ma teile olen sagedasti öelnud ja nüüd ütlen ka nuttes, elavad Kristuse risti vaenlastena.
Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis; nad taotlevad maapealseid asju.
Sest meie ühiskond on taevas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Õnnistegijat,
kes meie alanduse ihu muudab oma äraseletatud ihu sarnaseks väge mööda, millega ta võib ka kõik teha oma alamaks.
Filipi 4 Nõnda, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja pärg, seiske siis Issandas kindlatena, armsad!