Eestikeelne Piibel 1968
Psalm 119 Tuleta meelde sõna oma sulase kohta, mille peale sa mind oled pannud lootma!See on mulle troostiks mu viletsuses, et su ütlus mind elustab!
Ülbed pilkavad mind väga; ometi ma ei pöördunud kõrvale su käsuõpetusest!
Mul seisid meeles, Jehoova, su seadused muistsest ajast ja ma sain troosti!
Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su käsuõpetuse!
Su määrused on mu kiituslauluks mu võõraspõlve majas!
Mulle meenub öösel su nimi, Jehoova, ja ma hoian su käsuõpetust!
See sai mulle osaks sellepärast, et ma pidasin su korraldusi!
Jeremija 35 Sõna, mis Jeremijale tuli Jehoovalt Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja päevil; ta ütles:
"Mine reekablaste soo juurde, räägi nendega ja too nad Jehoova kotta ühte kambrisse ning anna neile viina juua!"
Siis ma võtsin Jaasanja, Habassinja poja Jeremija poja, ja tema vennad ja kõik ta pojad ja kogu reekablaste soo,
ja tõin nad Jehoova kotta jumalamehe Haanani, Jigdalja poja poegade kambrisse, mis on vürstide kambri kõrval ülalpool lävehoidja Maaseja, Sallumi poja kambrit.
Ja ma panin reekablaste soo poegade ette viinaga täidetud peekrid ja karikad ning ütlesin neile: "Jooge viina!"
Aga nad vastasid: "Meie ei joo viina, sest Joonadab, Reekabi poeg, meie isa, on meid keelanud, öeldes: ärge iialgi jooge viina, ei teie ega teie lapsed!
Ja ärge ehitage kodasid, ärge külvake seemet ja ärge istutage viinamägesid; ärgu teil olgu neid, vaid elage telkides kogu oma eluaja, et võiksite kaua viibida maal, kus te võõraina elate!
Ja me oleme kuulanud oma isa Joonadabi, Reekabi poja häält kõiges, mida ta meile on keelanud: me ei joo viina kogu oma eluaja, ei me ise, ei meie naised, ei meie pojad ega meie tütred,
ja me ei ehita enestele kodasid elamiseks, meil ei ole viinamäge, põldu ega seemet,
vaid me elame telkides ning oleme sõnakuulelikud ja teeme kõigiti nõnda, nagu Joonadab, meie isa, meid on käskinud.
Aga kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar tuli selle maa vastu, siis me ütlesime: tule, läki Jeruusalemma kaldealaste sõjaväe ja süürlaste sõjaväe eest! Ja me asusime Jeruusalemma."
Ja Jeremijale tuli Jehoova sõna; ta ütles:
"Nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: mine ja ütle Juuda meestele ja Jeruusalemma elanikele: kas te ei võtaks õpetust, et kuuleksite minu sõnu? ütleb Jehoova.
Joonadabi, Reekabi poja sõnu, millega ta keelas oma poegi viina joomast, peetakse, ja nad ei joo tänapäevani, sest nad kuulavad oma isa keeldu. Kuid mina olen teile rääkinud ja rääkinud, aga te ei ole mind kuulanud!
Ja ma olen teie juurde läkitanud kõik oma sulased prohvetid, olen läkitanud korduvalt, öeldes: pöörduge ometi igaüks oma kurjalt teelt ja tehke heaks oma teod; ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides, siis te jääte maale, mille ma olen andnud teile ja teie vanemaile. Aga te ei ole pööranud oma kõrva ega ole mind kuulanud!
Et Joonadabi, Reekabi poja pojad on pidanud oma isa keeldu, mille ta neile andis, aga see rahvas ei ole mind kuulanud,
siis ütleb Jehoova, vägede Jumal, Iisraeli Jumal nõnda: vaata, ma toon Juudale ja kõigile Jeruusalemma elanikele kogu selle õnnetuse, mille ma neile olen tõotanud, sellepärast et nad ei kuulanud, kui ma neile rääkisin, ega vastanud, kui ma neid hüüdsin!"
Aga reekablaste soole ütles Jeremija: "Nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: sellepärast et te olete kuulanud oma isa Joonadabi keeldu ning olete pidanud kõiki tema käske ja olete teinud kõigiti, nagu ta teid on käskinud,
sellepärast ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal nõnda: iialgi ei puudu Joonadabil, Reekabi pojal mees, kes seisab minu palge ees!"
Jeremija 36 Ja Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal tuli sõna Jeremijale Jehoovalt, kes ütles:
"Võta enesele rullraamat ja kirjuta sinna kõik need sõnad, mis ma sulle olen rääkinud Iisraeli ja Juuda ning kõigi rahvaste kohta, alates päevast, mil ma hakkasin sulle rääkima, Joosija päevist kuni tänase päevani!
Võib olla, et kui Juuda sugu kuuleb kõigest sellest õnnetusest, mille ma kavatsen neile saata, siis nad pöörduvad igaüks oma kurjalt teelt ja ma võin andeks anda nende süü ja nende patu!"
Siis Jeremija kutsus Baaruki, Neerija poja; ja Baaruk kirjutas rullraamatusse Jeremija suust kõik Jehoova sõnad, mis ta oli temale rääkinud.
Ja Jeremija käskis Baarukit, öeldes: "Mind peetakse kinni, mina ei saa minna Jehoova kotta.
Aga mine sina ja loe paastupäeval Jehoova kojas rahva kuuldes rullraamatust Jehoova sõnad, mis sa oled minu suust üles kirjutanud; ja loe need ka kogu Juuda kuuldes kõigile, kes tulevad oma linnadest.
Vahest langeb nende alandlik palve Jehoova ette ja igaüks pöördub oma kurjalt teelt; sest suur on viha ja raev, millega Jehoova seda rahvast on ähvardanud!"
Ja Baaruk, Neerija poeg, tegi kõik nõnda, nagu prohvet Jeremija teda oli käskinud, ja luges raamatust Jehoova sõnad Jehoova kojas.
Ja Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja viienda aasta üheksandas kuus kuulutati Jehoova ees paast kogu Jeruusalemma rahvale ja kõigele rahvale, kes Juuda linnadest oli tulnud Jeruusalemma.
Siis luges Baaruk raamatust Jeremija sõnad Jehoova kojas, kirjutaja Gemarja, Saafani poja kambris ülemises õues, Jehoova koja uue värava suus, kogu rahva kuuldes.
Kui Miika, Saafani poja Gemarja poeg, kuulis raamatust kõiki Jehoova sõnu,
siis ta läks alla kuningakotta kirjutaja kambrisse, ja vaata, seal istusid kõik vürstid: kirjutaja Elisama, Delaja, Semaja poeg, Elnatan, Akbori poeg, Gemarja, Saafani poeg, Sidkija, Hananja poeg, ja kõik muud vürstid.
Ja Miika andis neile edasi kõik sõnad, mis ta oli kuulnud Baarukit rahva kuuldes raamatust lugevat.
Siis läkitasid kõik vürstid Baaruki juurde Jehudi, Netanja poja, Kuusi poja Selemja pojapoja, et ta ütleks: "Võta kaasa rullraamat, millest sa rahva kuuldes lugesid, ja tule siia!" Ja Baaruk, Neerija poeg, võttis rullraamatu kaasa ning tuli nende juurde.
Ja nad ütlesid temale: "Istu nüüd ja loe seda meie kuuldes!" Ja Baaruk luges nende kuuldes.
Aga kui nad olid kuulnud kõiki sõnu, siis vaatasid nad kohkunult üksteisele otsa ja ütlesid Baarukile: "Me peame kuningale kõik need sõnad teatavaks tegema!"
Ja nad küsitlesid Baarukit, öeldes: "Jutusta ometi meile, kuidas sa kõik need sõnad tema suust kirjutasid?"
Ja Baaruk vastas neile: "Oma suuga ütles ta mulle kõik need sõnad ette ja mina kirjutasin tindiga raamatusse!"
Siis ütlesid vürstid Baarukile: "Mine peida ennast, sina ja Jeremija, ja keegi ärgu teadku, kus te olete!"
Ja nad läksid kuninga juurde õue, aga rullraamatu nad jätsid kirjutaja Elisama kambrisse; ja nad kandsid kõik sõnad kuninga kõrvu.
Siis kuningas läkitas Jehudi rullraamatut tooma ja too võttis selle kirjutaja Elisama kambrist; ja Jehudi luges kuninga kuuldes ja kõigi vürstide kuuldes, kes seisid kuninga juures.
Kuningas istus talvekojas - oli üheksas kuu - ja tema ees oli sütepann süüdatud.
Ja kui Jehudi oli lugenud kolm või neli veergu, siis lõikas kuningas kirjutaja noaga rullraamatu katki ja viskas sütepannil olevasse tulle, kuni kogu rullraamat oli hävinud sütepanni tules.
Aga nad ei tundnud hirmu ega käristanud oma riideid lõhki, ei kuningas ega ükski tema teenritest, kes kuulsid kõiki neid sõnu.
Ja kuigi Elnatan, Delaja ja Gemarja kuningat tungivalt palusid rullraamatut mitte põletada, ei võtnud ta neid kuulda.
Ja kuningas käskis Jerahmeeli, kuningapoega, ja Serajat, Asrieli poega, ja Selemjat, Abdeeli poega, kirjutaja Baaruki ja prohvet Jeremija kinni võtta; aga Jehoova peitis nad ära.
Ja Jeremijale tuli Jehoova sõna, pärast seda kui kuningas oli põletanud rullraamatu ja sõnad, mis Baaruk Jeremija suust oli kirjutanud, kes ütles:
"Võta enesele taas teine rullraamat ja kirjuta sinna kõik endised sõnad, mis olid esimeseski rullraamatus, mille Juuda kuningas Joojakim põletas.
Ja Juuda kuninga Joojakimi kohta ütle: nõnda ütleb Jehoova: sina oled selle rullraamatu põletanud, öeldes: mispärast oled sa sinna sedaviisi kirjutanud: Paabeli kuningas tuleb ja hävitab selle maa ning kaotab sealt inimesed ja lojused?
Seepärast ütleb Jehoova Juuda kuninga Joojakimi kohta nõnda: ei ole temal seda järglast, kes istuks Taaveti aujärjele, ja tema laip visatakse päevapalavuse ja öökülma kätte!
Ja ma karistan teda ja tema sugu ning ta sulaseid nende süütegude pärast; ma toon neile ning Jeruusalemma elanikele ja Juuda meestele kogu selle õnnetuse, mille ma neile tõotasin ja mida nad ei võtnud kuulda!"
Siis Jeremija võttis teise rullraamatu ja andis selle kirjutajale Baarukile, Neerija pojale, ja tema kirjutas sinna Jeremija suust kõik selle raamatu sõnad, mille Juuda kuningas Joojakim oli tules põletanud; ja neile lisati veel palju samasuguseid sõnu.
Jeremija 37 Ja Konja, Joojakimi poja asemel sai kuningaks Sidkija, Joosija poeg, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar pani Juudamaale kuningaks.
Aga ei tema ega ta sulased ega maa rahvas võtnud kuulda Jehoova sõnu, mis ta rääkis prohvet Jeremija läbi.
Kord läkitas kuningas Sidkija Jehukali, Selemja poja, ja preester Sefanja, Maaseja poja, prohvet Jeremijale ütlema: "Palu ometi meie eest Jehoovat, meie Jumalat!"
Jeremija käis siis alles rahva keskel sisse ja välja, sest veel ei olnud teda vangikotta pandud.
Aga Egiptusest oli väljunud vaarao sõjavägi; ja kui kaldealased, kes piirasid Jeruusalemma, kuulsid neist sõnumeid, siis nad läksid ära Jeruusalemma alt.
Ja prohvet Jeremijale tuli Jehoova sõna; ta ütles:
"Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: öelge nõnda Juuda kuningale, kes teid läkitas minu juurde mind küsitlema: vaata, vaarao sõjavägi, kes tuli teile appi, läheb tagasi omale maale, Egiptusesse!
Ja kaldealased tulevad tagasi ning sõdivad selle linna vastu, ja nad vallutavad selle ning põletavad tulega.
Nõnda ütleb Jehoova: ärge petke iseendid, mõeldes: kaldealased lähevad kindlasti ära meie kallalt. Sest nad ei lähe!
Kuigi te lööksite kogu kaldealaste sõjaväge, kes sõdib teie vastu, ja neist jääksid järele ainult haavatud mehed, tõuseksid nad ometi püsti, igaüks oma telgis, ja põletaksid selle linna tulega!"
Aga kui kaldealaste sõjavägi oli ära läinud Jeruusalemma alt vaarao sõjaväe pärast,
läks Jeremija Jeruusalemmast välja, et minna Benjamini maale osa saama sealsest pärisosa jaotusest rahva keskel.
Aga kui ta jõudis Benjamini väravasse, siis oli seal vahtkonna ülem, Jiirija nimi, Hananja poja Selemja poeg, ja too võttis prohvet Jeremija kinni, öeldes: "Sa tahad karata kaldealaste juurde!"
Aga Jeremija vastas: "See on vale! Mina ei karga kaldealaste juurde!" Kuid ta ei kuulanud teda, vaid Jiirija võttis Jeremija kinni ja viis vürstide juurde.
Ja vürstid vihastusid Jeremija peale ja nad peksid teda ning panid ta vangikotta kirjutaja Joonatani majasse, sest nad olid selle teinud vangikojaks.
Nõnda tuli Jeremija kaevuhoonesse, võlvitud ruumi, ja Jeremija jäi sinna kauaks ajaks.
Aga kord läkitas kuningas Sidkija tema järele ja laskis tema tuua; ja kuningas küsis temalt salaja oma kojas ning ütles: "Kas on Jehoovalt sõna?" Ja Jeremija vastas: "On!" Ja ta ütles: "Sind antakse Paabeli kuninga kätte!"
Ja Jeremija ütles kuningas Sidkijale: "Mis pattu ma olen teinud sinu ja su sulaste ja selle rahva vastu, et olete mind pannud vangikotta?
Ja kus on teie prohvetid, kes teile kuulutasid, öeldes: ei tule Paabeli kuningas teie ega selle maa kallale?
Ja nüüd kuule ometi, mu isand kuningas! Lase ometi mu alandlik palve langeda sinu ette ja ära saada mind tagasi kirjutaja Joonatani kotta, et ma seal ei sureks!"
Siis kuningas Sidkija andis käsu ja Jeremijat valvati vahtkonnaõues, temale anti kakuke leiba päevas pagarite tänavast, kuni linnast lõppes kõik leib; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.
1. Timoteose 2 Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest,
kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes.
Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest,
kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid.
Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus,
kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest, et sellest antaks tunnistust parajail aegadel;
ja selle tarvis olen mina pandud kuulutajaks ja apostliks - ma räägin tõtt Kristuses ega valeta mitte - paganate õpetajaks usus ja tões.
Ma tahan siis, et mehed palvetaksid igas kogumispaigas ja tõstaksid üles pühad käed ilma vihata ja kahtlemiseta;
nõndasamuti ka, et naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega,
vaid heade tegudega, nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks.
Naine õppigu vaiksel viisil, olles kõigiti alistuv.
Aga naisele ma ei luba õpetada ega valitseda mehe üle, vaid ta elagu vaikselt.
Sest Aadam loodi enne, siis Eeva;
ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse,
aga ta saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega.