Eestikeelne Piibel 1968
Psalm 119 Sina oled õige, Jehoova, ja su seadused on õiglased!Sa oled seadnud oma tunnistused õiguses ja väga suures ustavuses!
Minu kiivus on mind kulutanud, sest mu rõhujad on unustanud sinu sõnad!
Mis sa oled öelnud, on sulatatud väga selgeks, ja su sulane armastab seda!
Ma olen vähene ja halvaks pandud, kuid ma ei unusta sinu korraldusi!
Su õigus on õigus igaveseks ja su käsuõpetus on tõde!
Kitsikus ja ahastus on mind tabanud, aga su käsud on mu lõbu!
Su tunnistuste õigus jääb igavesti; anna mulle arusaamist, et ma elaksin!
Joel 1 Jehoova sõna, mis tuli Joelile, Petueli pojale:
"Kuulge seda, vanad, ja pange tähele, kõik maa elanikud! Kas seesugust on sündinud teie päevil või teie vanemate päevil?
Jutustage sellest oma lastele ja teie lapsed oma lastele ja nende lapsed tulevasele põlvele:
mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle rohutirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad!
Ärgake, te joobnud, ja nutke, uluge, kõik viina joojad viinavirde pärast, et see on kadunud teie suust!
Sest mu maa kallale on tulnud vägev ja äralugematu rahvas: ta hambad on lõukoera hambad ja tal on lõvi lõualuud!
Ta on teinud mu viinapuu paljaks ja mu viigipuu laasituks; ta on selle hoopiski koorinud ja heitnud, selle raod on muutunud valgeks!
Ulu nagu noorik, kel kotiriie vööl, oma nooreea mehe pärast!
Roa- ja joomaohver on kadunud Jehoova kojast, preestrid, Jehoova teenrid, leinavad!
Põllud on rüüstatud, maapind leinab, sest vili on rüüstatud, viin äpardunud, õli hääbunud!
Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud uluvad nisu ja odra pärast, sest põllusaak on hävinud!
Viinapuud on äpardunud ja viigipuud närbunud, granaatõunapuu, samuti palm ja õunapuu - kõik metsapuud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest!
Vöötage endid ja halisege, preestrid, uluge, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on võetud roa- ja joomaohver!
Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Jehoova, oma Jumala kotta ja kisendage Jehoova poole!
Oh seda päeva! Sest Jehoova päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt!
Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine?
Viigimarjad nende kühvlite all on kuivetunud, tagavarad on rüüstatud; viljaaidad on maha kistud, sest vili on ikaldunud!
Kuidas küll lojused ägavad, veiste karjad on hullunud! Sest neil pole karjamaad! Isegi pudulojuste karjad on hävimas!
Ma kisendan sinu poole, Jehoova, sest tuli on neelanud kõrbe rohumaad ja leek on kõrvetanud kõik metsapuud!
Metsloomadki igatsevad sind, sest veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad!
Joel 2 Puhuge sarve Siionis, tõstke kisa mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Jehoova päev tuleb, see on ligidal,
pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Otsekui koit on laotunud mägede peale suur ja vägev rahvas, kelle sarnast ei ole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni!
Tema ees neelab tuli ja tema taga kõrvetab leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest!
Neil on otse hobuste välimus ja nad jooksevad ratsude sarnaselt!
Otsekui sõjavankrite mürinal hüppavad nad mägede harjadel, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi kujul, vägeva rahva sarnaselt, kes valmis tapluseks!
Tema ees värisevad rahvad, õhetavad kõik palged!
Nad ruttavad nagu võitlejad, lähevad nagu sõjamehed üles müüri peale! Nad käivad igaüks oma teed ega muuda oma radu!
Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi!
Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, lähevad aknaist sisse nagu varas!
Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära!
Ja Jehoova laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur! Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Jehoova päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?
Aga veel nüüdki ütleb Jehoova: pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates!
Kuid käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riideid, ja pöörduge Jehoova, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!
Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse, roaohvri ja joomaohvri Jehoovale, teie Jumalale!
Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek!
Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja rinnaimejad, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist!
Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Jehoova teenrid, ja öelgu: kurvasta, Jehoova, oma rahva pärast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: kus on nende Jumal?"
Heebrealaste 3 Sellepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, pange tähele meie tunnistuse apostlit ja ülempreestrit Jeesust,
kes on ustav oma ametisseseadjale nagu Mooseski kogu tema kojas.
Sest tema on Moosesest niivõrd suurema au vääriline, kuivõrd maja valmistajal on suurem au kui majal.
Sest igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal.
Ja Mooses oli küll ustav sulasena kogu tema kojas tunnistuseks sellest, mida pidi räägitama,
aga Kristus kui Poeg on tema koja üle; ja tema koda oleme meie, kui me julguse ning lootuse kiitlemise hoiame otsani kindla.
Sellepärast nõnda nagu Püha Vaim ütleb: "Täna, kui te kuulete tema häält,
ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal, kiusatuse päeval kõrbes,
kus teie isad mind kiusasid ning katsusid, kuigi nad olid näinud minu tegusid nelikümmend aastat,
mispärast ma vihastusin selle sugupõlve peale ning ütlesin: nemad eksivad alati oma südamega, ent minu teid nad ei õppinud tundma;
sellepärast ma vandusin oma vihas: nad ei pääse mitte minu hingamisse!"
Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast,
vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest!
Sest me oleme saanud Kristuse osalisiks, kui me vaid otsani kindla hoiame esimese usulootuse.
Kui öeldakse: "Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südameid, nõnda nagu sündis nurina ajal", -
kes siis olid need kuuljad, kes hakkasid nurisema? Kas need ei olnud kõik, kes olid väljunud Egiptusest Moosese juhatusel?
Aga kellele ta oli vihane nelikümmend aastat? Kas mitte neile, kes olid pattu teinud, kelle kehad langesid kõrbes?
Kellele ta siis vandus, et nad ei pääse mitte tema hingamisse? Kas mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?
Ja nii me näeme, et nad oma uskmatuse pärast ei võinud sisse saada.