Eestikeelne Piibel 1968
Iiob 4 Siis kostis teemanlane Eliifas ja ütles:"Eks püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid lõtvu käsi!
Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks!
Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa tüdid, see puudutab sind ja sa jahmud!
Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda!
Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust!
Lõukoera möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõukoerte hambad - need murtakse!
Lõukoer hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali!
Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale!
Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-kondid värisema!
Üks puhang vuhises minust mööda: mu ihukarvad tõusid püsti!
Ta seisatas, aga ta väsimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees! Vaikus! Siis ma kuulsin häält:
"Ons inimene õigem Jumalast või mees puhtam oma Loojast?
Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
saati siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus! Need pihustatakse rutemini kui koi!
Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks!
Eks nende telgivaiu kista üles? Nad surevad ilma et taipaksidki!
Iiob 5 Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri!
Ma nägin meeletut juurduvat, aga ta eluase lagunes äkitselt!
Tema lapsed jäid kaugele õnnest, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud!
Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitstest hoolimata võttis ta selle, ja janused ammutasid ta varanduse!
Sest õnnetus ei kasva põrmust ega võrsu vaev mullast,
vaid inimene ise sünnitab vaeva ja sädemed lendavad kõrgele!
Ometi tahan ma pöörduda Jumala poole ja viia oma asja Jumala ette,
kes teeb suuri ja mõistmatuid asju, arvutuid imetegusid,
kes annab maa peale vihma ja saadab vainutele vee,
et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
kes tühjaks teeb kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu tõttaks ülepeakaela,
et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel!
Nõnda ta päästab nende suu mõõga eest, vaese vägeva käest,
et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu!
Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib! Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavu, tema lööb puruks, aga tema käed ka parandavad!
Kuuest hädast ta päästab sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri!
Näljas ta lunastab sind surmast ja sõjas mõõga käest!
Keelepeksu eest sa oled peidetud ja sul pole karta hävitust, kui see tuleb!
Sa võid naerda hävitust ja nälga ega ole sul vaja karta maa loomi!
Sest sul on leping kividega väljal ja metselajail on sinuga rahu!
Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi!
Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal!
Jõukülluses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse püsti omal ajal!
Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on! Seda me oleme kuulnud, sina aga võta see teatavaks!"
Iiob 6 Siis vastas Iiob ja ütles:
"Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja ühtlasi oleks mu õnnetus pandud vaekaussidele!
Tõesti, see on nüüd raskem kui mereliiv! Seepärast on mu sõnadki kaalutlemata!
Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki! Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu!
Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog!
Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
Otsustaks ometi Jumal mind pihustada, tõmbaks oma käe tagasi ja lõikaks katki mu elulõnga,
siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, et ma ei ole salanud Püha sõnu!
Mis oleks mu tugevus, et jõuaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud!
Kes keelab sõbrale sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest!
Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
mis jääst on muutunud sogaseks, kuhu lumi on pugenud peitu:
veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt!
Killavoorid põikavad teelt kõrvale lähevad kõrbe ja hukkuvad!
Teema killavoorid heidavad pilke, Seeba teekäijad ootavad neid:
nad häbenevad, et nad lootsid, sinna jõudes nad pettuvad!
Seesuguseiks olete nüüd saanud minule: te näete kohutavat asja ja kardate!
Kas ma olen öelnud: "Andke mulle!"? või: "Tehke oma varandusest kingitusi minu heaks,
päästke mind vaenlase võimusest või lunastage mind vägivallategijate käest!"?
Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad! Aga mis tähendus on teie noomitusel?
On teil kavatsus sõnu alahinnata? Kas meeltheitja kõne peaks olema tuul?
Te heidate liisku isegi vaeselapse pärast ja müüte maha oma sõbra!
Aga nüüd suvatsege mind tähele panna! Ma ei valeta teile tõesti mitte näkku!
Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis õnnetus on?
Iiob 7 Eks ole inimesel maa peal võitlust ja tema päevad nagu palgalise päevad?
Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd!
Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: "Millal võin tõusta?" ja kui olen üles tõusnud, siis: "Millal tuleb õhtu?" Ma olen koiduni täis rahutust!
Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud!
Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta!
Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha!
Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam!
Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda!
Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam!
Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, ma kaeban oma hinge kibeduses!
Kas ma olen meri või lohe, et sa paned mulle valve?
Kui ma mõtlen: mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma,
siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigemini surm, kui suured kannatused!
Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk!
Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi iga silmapilk?
Millal sa pöörad oma pilgu ära minu pealt ja jätad mind süljeneelamise ajakski?
Kui olengi pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid mind enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam!"
Psalm 17 Taaveti palve. Kuule, Jehoova, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
Su palge eest tulgu minule õiglane otsus, su silmad näevad, mis on õige!
Kui sa katsud läbi mu südant, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi! Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte!
Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest!
Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud!
Matteuse 19 Ja sündis, kui Jeesus need kõned oli lõpetanud, et ta läks ära Galileamaalt ja tuli Juudamaa alale teisele poole Jordanit.
Ja palju rahvast järgis teda, ja ta tegi neid seal terveks.
Siis tuli tema juurde varisere teda kiusama, ja need ütlesid: "Kas on luba oma naist enesest lahutada igasugusel põhjusel?"
Tema kostis ja ütles: "Kas te ei ole lugenud, et Looja nad algusest lõi meheks ja naiseks,
ja ütles: seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!?
Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!"
Nad ütlesid temale: "Mispärast siis Mooses käskis anda lahutuskirja ja lahutada?"
Ta ütles neile: "Mooses on teile teie südame kanguse pärast andnud loa oma naisi enestest lahutada; algusest ei ole see mitte nõnda olnud.
Aga ma ütlen teile: kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast ja võtab teise, see rikub abielu, [ja kes võtab lahutatud naise, see rikub abielu."]
Siis ütlesid jüngrid temale: "Kui inimese lugu naisega on nõnda, siis ei ole hea abielluda."
Aga tema ütles neile: "Kõik ei saa aru sellest sõnast, vaid ainult need, kellele see on antud.
Sest on kohitsetuid, kes emaihust nõnda on sündinud, ja on kohitsetuid, kes inimeste poolt on kohitsetud ja on kohitsetuid, kes ise on ennast kohitsenud taevariigi pärast. Kes suudab aru saada, saagu aru!"
Siis toodi tema juurde lapsukesi, et ta oma käed nende peale paneks ja palvetaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid.
Ent Jeesus ütles: "Jätke lapsukesed rahule ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest niisuguste päralt on taevariik!"
Ja ta pani oma käed nende peale ja läks sealt ära.