Eestikeelne Piibel 1968
Iiob 30 Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on nooremad minust, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte seltsi!Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
kui nad puuduses ja näljas on jäänud viljatuks? Nad närivad puhtaks isegi põudse maa, kus äsja oli torm ja häving!
Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks!
Nad on ühiskonnast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale!
Nad peavad elama orunõlvades, mulla- ja kaljukoobastes!
Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja pekstud!
Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks!
Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata!
Sest Jumal vallandas oma ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid minu ees ära oma ohjelduse!
Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid!
Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi!
Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal!
Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ju mu õnn on nagu möödunud pilv!
Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud!
Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet!
Nende ägeduse tõttu on mu nahk muutunud: see nöörib mind otsekui kuuekaelus!
Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks!
Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind!
Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega!
Sa tõstad mind tuule kätte, sõidutad mind ja lased mind raginal kaduda!
Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma ja kõigi elavate kogunemiskotta!
Eks vajuja ometi siruta oma kätt välja ja hukkumisel karju appi?
Või kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus!
Mu sisemus keeb ega rahune mitte, mind on tabanud viletsuspäevad!
Ma käin leinates ja troostita, tõusen koguduses üles ja karjun appi!
Ma olen šaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks!
Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest!
Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl!
Iiob 31 Ma andsin ju oma silmadele seaduse! Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?
Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?
Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?
Kui ma olen valega ühes käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,
vaetagu mind õigetel vaekaussidel - siis saab Jumal teada mu ausust!
Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele, ja kui mulle on midagi pihku jäänud,
siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!
Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,
siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!
Sest see oleks olnud häbitegu ja kohtuväärt süü,
tuli, mis põletab kadupaigast saadik ja hävitab kõik mu saagi!
Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja ümmardaja õigust, kui neil oli minuga tüli,
mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
Eks minu looja emaihus ole loonud ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaenelaps oleks saanud sellest süüa?
Sest oma noorusest peale, ma kasvatasin teda kui isa, ja oma emaihust alates ma olen teda juhatanud!
Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
Kui mu käsi on ähvardanud vaestlast, kuna ma väravas nägin enesele abi,
siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!
Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva õnnetuse ees, ja tema ülivõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida!
Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: "Ma usaldan sind!"?
Kas ma rõõmutsesin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud käesuudlusi,
siis oleks seegi olnud kohtuväärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal!
Kas ma olen rõõmutsenud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge!
Eks ole inimesed mu telgis öelnud: "Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?"
Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse!
Kas ma oleksin varjanud oma üleastumisi inimeste eest oma süütegu põue peites,
sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?
Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk! Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!
Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks!
Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst!
Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,
et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu!" Iiobi sõnad on lõppenud.
Iiob 32 Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,
siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha, kes oli Raami suguvõsast; ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid ealt vanemad temast.
Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, kostis ning ütles: "Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud; sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamist!
Ma mõtlesin: kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust!
Tõesti, inimeste sees on vaim ja Kõigevägevama hingeõhk annab neile mõistuse!
Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige!
Seepärast ma ütlen: kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamist!
Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu!
Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski ei kutsunud Iiobit korrale, ükski teist ei vastanud tema sõnadele!
Ärge seepärast mõtelge: "Meie oleme leidnud tarkuse!" Jumal õpetab meid, mitte inimene!
Minu vastu ta ei ole oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ma ei taha temale vastata!
Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud!
Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamist!
Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind!
Vaata, mu sees on nagu viin, millel puudub väljapääs: otsekui nahkastja, täis värsket viina, tahaks lõhkeda!
Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama!
Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada!
Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta!
Psalm 18 Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Jehoova, su sõõrmete tuule puhangust!
Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis mind, ta tõmbas mind välja suurest veest!
Ta päästis mind mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust!
Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Jehoova oli mulle toeks!
Ta tõi mind välja lagedale, ta päästis mind, sest tal oli minust hea meel!
Jehoova teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda!
Sest ma hoidsin Jehoova teid ega taganenud õelasti Jumalast!
Sest kõik ta seadlused on mu ees, ma ei hüljanud tema seadusi!
Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin oma pahateost!
Matteuse 22 Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad teda ta kõnest saaksid võrgutada.
Ja nad läkitavad tema juurde oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad öelda: "Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest sa ei vaata inimese isikule.
Ütle nüüd meile, mida sa arvad, kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?"
Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: "Te silmakirjatsejad, miks te mind kiusate?
Näidake mulle maksuraha!" Ja nad tõid tema kätte ühe teenari.
Tema ütles neile: "Kelle kuju ja pealkiri see on?"
Nad vastasid temale: "Keisri." Siis ta ütles neile: "Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid tema ning läksid ära.
Sel päeval tuli tema juurde sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi ja küsisid talt:
"Õpetaja, Mooses on öelnud: kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase.
Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale.
Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
Kõige viimaks suri ka naine.
Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?"
Aga Jeesus kostis ning ütles neile: "Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge!
Sest ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala inglid taevas.
Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mis Jumal teile on öelnud:
mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!"
Ja kui rahvas seda kuulis, hämmastus ta tema õpetusest.
Aga kui variserid said kuulda, et ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku;
ja üks käsutundja nende seast küsis talt teda kiusates:
"Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?"
Aga Jeesus ütles temale: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.
See on suur ja esimene käsk.
Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast.
Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!"
Aga kui variserid üheskoos olid, küsis neilt Jeesus
ning ütles: "Mis teie arvate Kristusest, kelle poeg ta on?" Nad ütlesid temale: "Taaveti!"
Tema ütles neile: "Kuidas siis Taavet hüüab teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb:
Issand on öelnud minu Issandale: istu mu paremale käele, kuni ma sinu vaenlased panen su jalge alla?
Kui nüüd Taavet teda nimetab Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?"
Ja ükski ei võinud temale sõnagi vastata ja ükski ei julgenud sellest päevast peale temalt midagi enam küsida.