Eestikeelne Piibel 1968
Iiob 25 Siis kostis suhiit Bildad ja ütles:"Valitsus ja hirm on temal, kes oma kõrgustes rahu loob!
Kas on määra tema väehulkadel? Ja kellele tema valgus ei tõuse?
Kuidas võiks siis inimene olla õige Jumala ees? Ja kuidas võiks naisest sündinu olla puhas?
Vaata, isegi kuu ei hiilga ja tähedki pole tema silmis selged,
saati siis inimene, see ussike, inimlaps, see vaglake!"
Iiob 26 Siis kostis Iiob ja ütles:
"Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart!
Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud!
Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust väljunud?
Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud!
Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet!
Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale!
Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei lõhkegi nende all!
Ta peidab täiskuu palge, laotab selle üle oma pilve!
Ta joonestab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini!
Taeva sambad kõiguvad ja hämmastuvad tema sõitlusest!
Oma rammuga ta liigutab merd ja oma taibukuses ta peksab Rahabit!
Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao!
Vaata, need on ainult tema tee ääred! Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme! Aga tema vägevuse äikest - kes seda suudaks mõista?"
Iiob 27 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
"Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge:
niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,
ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel kavalasti!
Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest!
Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast!
Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!
Sest mis lootus on jumalatul, kui temale tehakse lõpp, kui ta hing igatseb Jumala poole?
Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui temale kitsas kätte tuleb?
Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta igal ajal Jumalat appi hüüab?
Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga!
Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis nõnda tegelete tühja-tähjaga?
See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglasil ei ole küllalt leiba!
Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta!
Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,
siis varugu: aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda!
Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, asma samaselt, mille vahimees teeb!
Rikkana ta heidab magama, aga teeb seda viimast korda: kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi!
Suur hirm saab teda kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris tema kaasa!
Idatuul tõstab tema üles ja ta läheb - see pühib tema ära ta asupaigast!
Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest!
Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele!
Iiob 28 Tõesti, hõbedal on leiukoht ja kullal pesemispaik,
raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask!
Piir pannakse pimedusele ning viimseni otsitakse üles pimeduse ja sünguse kivi!
Kaevandusi murrab võõras rahvas, unustatuina, eemal jalaastumisest, kõlguvad nad kõikudes, inimestest kaugel!
Maast kasvab leib, aga selle sügavused pööratakse tulega pahupidi!
Selle kivid on safiiride asukohaks ja seal on kullatolmu!
Teed sinna ei tea kotkaski ega märka kulli silm!
Seda ei talla uljad metsloomad, seal ei kõnni noor lõukoergi mitte!
Ränikivi külge pistetakse käsi, mäed pööratakse juurteni ümber!
Kaljudesse lõhutakse käike ja silm saab näha kõiksugu aardeid!
Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse, ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte!
Aga tarkus - kust seda leitakse? ja kus on mõistuse asupaik?
Ei tunne inimene teed sinna ja seda ei leidu elavate maal!
Sügavus ütleb: "Minu sees seda pole!" ja meri ütleb: "Ei ole minu juures!"
Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida!
See pole makstav Oofiri kullaga, ei kalli soamikivi ega safiiriga!
Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas, ka pole see vahetatav kuldriista vastu!
Koralle ja mägikristalli ei nimetatagi - tarkuse kukkur on enam kui pärlid!
Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit, puhta kullagagi ei saa selle eest maksta!
Kust tuleb siis tarkus ja kus on mõistuse asupaik?
See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest!
Kadupaik ja surm ütlevad: "Meie kõrvus on sellest ainult kuuldus!"
Jumal, tema tunneb teed sinna ja tema teab selle asupaiga!
Sest tema ulatab vaatama maa äärteni, tema näeb kõike, mis taeva all on!
Kui ta andis tuulele kaalu ja määras mõõduga veed,
kui ta andis vihmale seaduse ja kõuepilvele tee:
siis ta nägi seda ja mõõtis, uuris läbi ja tõi esile!
Ja ta ütles inimesele: "Vaata, Issanda kartus - see on tarkus, ja hoidumine kurjast on mõistus!"
Iiob 29 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
"Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jehoova osadus oli mu telgi peal,
kui Kõigevägevam oli alles mu juures, mu lapsed viibisid mu ümber,
kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid!
Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
siis mind nähes noored mehed pugesid peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke!
Tõesti, kelle kõrv minust kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeselapse, kellel ei olnud aitajat!
Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame!
Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar!
Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks!
Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja!
Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt!
Seepärast ma mõtlesin: "Küllap ma heidan hinge oma pesas ja elan nõnda kaua nagu föönikslind!
Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste!
Mu auk on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis!"
Nad kuulasid mind ja ootasid ning vaikisid, kui ma nõu andsin!
Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale!
Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast!
Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu!
Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija!
Psalm 18 Oma kitsikuses ma hüüdsin Jehoovat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd tungis ta palge ette, ta kõrvu!
Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis!
Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest!
Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv!
Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel!
Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved!
Kumast tema ees lõhkesid pilved, sadas rahet ja tuliseid süsi!
Jehoova müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega!
Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima!
Matteuse 21 Kuulge teist tähendamissõna: oli majaisand, kes istutas viinamäe ja tegi selle ümber aia ja kaevas sinna surutõrre ja ehitas torni ja andis selle rendile aednike kätte ja läks võõrale maale.
Kui siis viinamarja korjamise aeg lähenes, läkitas ta oma sulased aednike juurde oma vilja vastu võtma.
Aga aednikud võtsid tema sulased kinni; mõnd nad peksid, mõne nad tapsid, mõne nad viskasid kividega surnuks.
Taas ta läkitas teised sulased, rohkem kui esimesi; ja nad tegid neile nõndasamuti.
Viimaks ta läkitas oma poja nende juurde, mõeldes, küllap nad mu poega häbenevad.
Aga kui aednikud nägid poega, ütlesid nad isekeskis: see on see pärija, tulge, tapame ta ära, siis saame tema pärandi enestele!
Ja nad võtsid ja tõukasid ta välja viinamäest ning tapsid ta ära.
Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mis ta teeb nende aednikega?"
Nad ütlesid temale: "Need kurjad ta hukkab ära kurjasti ja annab viinamäe teiste aednike kätte, kes annavad temale vilja omal ajal."
Jeesus ütles neile: "Kas te pole iialgi Kirjast lugenud: kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks; Issandalt on see tulnud ja on imeasi meie silmis.
Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab.
Ja kes selle kivi peale langeb, läheb rusuks; aga kelle peale iganes see langeb, selle ta teeb pihuks!"
Ja kui ülempreestrid ja variserid tema tähendamissõnu kuulsid, mõistsid nad, et ta neist rääkis.
Ja nad oleksid ta hea meelega kinni võtnud, aga kartsid rahvast, sest see pidas teda prohvetiks.
Matteuse 22 Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:
"Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.
Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla.
Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: öelge kutsutuile: vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!
Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale;
veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära.
Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema.
Siis ta ütles oma sulastele: pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt.
Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!
Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid.
Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas.
Ja ta ütles temale: "Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks?" Aga too ei saanud sõnagi suust.
Siis kuningas ütles teenijaile: siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammaste kiristamine!
Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!"