Eestikeelne Piibel 1968
Iiob 19 Siis kostis Iiob ja ütles:"Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies!
Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle!
Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
siis teadke, et Jumal viis mind eksiteele ja piiras mind oma võrguga!
Vaata, ma kisendan: "Vägivald!" aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole!
Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse!
Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast!
Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu!
Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks!
Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber!
Mu vennad hoidusid minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis!
Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära!
Mu kodakondsed ja ümmardajad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane!
Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab!
Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele ma olen vastik!
Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu!
Mind jälestavad kõik mu sõbramehed, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu!
Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, ja mu igemed paljastuvad!
Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
Miks ajate mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
raudsule ja teemantnõelaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma!
Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad aga mitte mõne võõra! Mul kõdunevad neerud sisikonnas!
Kui te mõtlete: "Me ajame teda taga, asja juur leidub temas!",
siis kartke mõõka, sest viha tabab mõõgaväärt süütegusid, teades, et kohtumõistja on olemas!"
Iiob 20 Siis kostis naamalane Soofar ja ütles:
"Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees!
Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult!
Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult silmapilkne?
Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: "Kus ta on?"
Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus!
Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele!
Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma!
Ta kondid on küll täis noorusejõudu aga ta heidab koos sellega põrmu magama!
Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas!
Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja!
Ta imes madude mürki, ussi keel tapab tema!
Ei saa ta näha õliojasid, mee- ja piimajõgesid!
Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ta ei tunne rõõmu!
Sest ta kohtles teisi halvasti, jättis maha vaesed, röövis enesele kojad, mis ta ei olnud ehitanud!
Sest ta ei tundnud rahuldust kõhus - aga oma kalliste asjadega ta ennast ei päästa!
Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta!
Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud!
Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb tema peale hukatust sadada!
Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
viskoda väljub seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale!
Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse!
Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu!
Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi!
See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab!"
Iiob 21 Siis kostis Iiob ja ütles:
"Kuulge ometi mu sõnu ja teie troost jäägu troostiks!
Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale!
Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu!
Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
Nende sugu seisab kindlana nende ees ja nende järglased on nende silma all!
Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal!
Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata!
Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad!
Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest!
Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda!
Nad ütlevad Jumalale: "Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me teda palume?"
Vaata, eks ole nende õnn nende eneste käes, õelate nõu temast kaugel?
Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks! Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
Nähku ta omad silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud!
Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
reied lihavad ja kondid täis üdi!
Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata!
Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid!
Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete!
Sest te küsite: "Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?"
Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist, ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest!
Oru kivipangadki on temale magusad! Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on otsatult!
Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale!"
Psalm 18 Laulujuhatajale: Jehoova sulase Taaveti laul, kes rääkis selle laulu sõnad Jehoovale sel ajal, kui Jehoova oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
Siis ta ütles: "Sind ma armastan südamest, Jehoova, mu vägi!
Jehoova on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
"Kiidetud olgu Jehoova!" nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest!
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu!
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette!
Matteuse 21 Ja kui nad Jeruusalemma ligi said ja Betfage poole Õlimäele tulid, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ning ütles neile:
"Minge sinna alevisse, mis on teie ees, ja varsti te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures; päästke need lahti ja tooge mu juurde.
Ja kui teile keegi midagi ütleb, siis öelge: Issandal on neid tarvis! Siis ta lähetab nad sedamaid.
Aga see on kõik sündinud, et läheks täide, mis on öeldud prohveti kaudu:
Öelge Siioni tütrele: vaata, sinu Kuningas tuleb sulle tasane ja istub emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on ikkealuse looma varss!"
Siis jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud,
ning tõid emaeesli ja sälu ja panid riided nende peale ja panid ta riiete peale istuma.
Aga suurem hulk laotas oma riided tee peale, aga teised raiusid oksi puudest ja puistasid tee peale.
Aga rahvahulgad, kes ees ja taga käisid, hüüdsid: "Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!"
Ja kui ta Jeruusalemma sisse läks, tõusis kogu linn liikvele ja ütles: "Kes see on?"
Aga rahvas ütles: "Tema on see prohvet Jeesus Galilea Naatsaretist!"
Ja Jeesus läks pühakotta ja ajas välja kõik, kes müüsid ja ostsid pühakojas ja viskas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed,
ja ütles neile: "Kirjutatud on: minu koda peab hüütama palvekojaks, aga teie teete ta röövliauguks!"
Ja pühakojas tuli tema juurde pimedaid ja jalutuid, ja ta tegi nad terveks.
Aga kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid neid imesid, mida ta tegi, ja poisse, kes pühakojas hüüdsid: "Hoosianna Taaveti Pojale!" sai nende meel pahaseks
ja nad ütlesid temale: "Kas sa kuuled, mida need ütlevad?" Jeesus ütles neile: "Jah kuulen! Kas te iganes pole lugenud: laste ja imikute suust oled sa enesele valmistanud kiituse?"
Ja ta jättis nad maha ja läks linnast välja Betaaniasse ja jäi sinna ööseks.