Eestikeelne Piibel 1968
Iiob 15 Siis kostis teemanlane Eliifas ja ütles:"Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,
seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?
Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees!
Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele!
Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su omad huuled kostavad su vastu!
Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?
Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?
Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa!
Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtles sind leebelt?
Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,
et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?
Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?
Vaata, tema ei usu oma ingleidki - ja tema silmis ei ole taevadki selged -
saati siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett!
Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,
mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,
kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid!
Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale!
Ei ta usu, et ta pimedusest pääseb: ta on mõõgale määratud!
Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis!
Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas!
Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega!
Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust
ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks!
Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja ta viljapead ei paindu maani!
Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja tuul puhub ta õied ära!
Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib. Sest temale saab tasuks tühjus!
See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam!
Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu!
Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meelehea võtjate telgid!
Nad on käima peal vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega!"
Iiob 16 Aga Iiob kostis ja ütles:
"Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad!
Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada!
Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust!
Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan!
Aga nüüd on Jumal mind väsitanud! Ta on hävitanud kõik mu omaksed!
Ta on võtnud mind oma valdusesse - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu - mu kõhnus süüdistab mind näkku!
Ta viha rebis ja vaenas mind, ta kiristas mu pärast hambaid! Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi!
Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu!
Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte!
Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
ta nooled ümbritsevad mind! Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale!
Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur!
Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu!
Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras!
Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisal ärgu olgu puhkepaika!
Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes!
Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu uneta silm,
et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel!
Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teed, mida ma tagasi ei tule!
Iiob 17 Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad!
Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud!
Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa neile võitu ei anna!
Kes kutsub sõbrad jagama, selle lastel tuhmuvad silmad!
Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees!
Mu silm on meelepahast tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud!
Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast!
Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses!
Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia!
Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid!
Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus!
Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse!
Ma hüüan hauale: "Sa oled mu isa!" ja ussikestele: "Mu ema ja õde!"
Kus on siis mu lootus, ja mu õnn - kes seda saaks näha?
Minuga astuvad need alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume!"
Iiob 18 Siis kostis suhiit Bildad ja ütles:
"Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis!
Miks peetakse meid lojuseiks, ebapuhtaiks sinu silmis?
Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad - kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista!
Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp!
Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha!
Sest ta omad jalad viivad teda võrku ja ta käib püüniste peal!
Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni!
Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus!
Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul!
Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks!
Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed!
Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde!
Tema telki asub elama häving, ta eluaseme peale külvatakse väävlit!
Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt!
Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval!
Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära!
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtki pääsnut sealt, kus ta viibis!
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm!
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne!"
Psalm 17 Tõuse, Jehoova, astu tema vastu, suru ta kokku; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
meeste käest oma käega, oh Jehoova, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
Mina saan näha su palet õiguses, ma täitun su palge paistusest, kui ma ärkan!
Matteuse 20 Siis astus Sebedeuse poegade ema tema juurde ühes oma poegadega, kummardas ja palus talt midagi.
Aga ta ütles naisele: "Mida sa tahad?" Tema ütles temale: "Ütle, et need mu kaks poega istuksid üks su paremale ja teine su vasakule käele sinu kuningriigis!"
Aga Jeesus vastas ning ütles: "Te ei tea, mida te palute! Kas te võite juua seda karikat, mis minul tuleb juua?" Nad ütlesid talle: "Jah, võime!"
Tema ütles neile: "Minu karika te küll joote, aga mu paremal ja vasakul käel istuda ei ole minu käes teile anda, vaid kellele mu Isa selle on valmistanud."
Ja kui need kümme seda kuulsid, sai nende meel pahaseks nende kahe venna peale.
Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: "Te teate, et paganate ülemad valitsevad nende üle ja suured isandad tarvitavad vägivalda nende kallal.
Teie seas aga ei tohi nõnda olla; vaid kes iganes teie seast tahab suureks saada, see olgu teie teenija;
ja kes teie seast tahab olla kõige esimene, see olgu teie ori;
otsekui Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!"
Ja kui nad Jeerikost välja läksid, järgis teda palju rahvast.
Ja vaata, kaks pimedat istus tee ääres ja kui nad kuulsid, et Jeesus läheb mööda, kisendasid nad: "Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!"
Aga rahvas sõitles neid, et nad vait jääksid. Kuid nad kisendasid veel enam: "Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!"
Siis Jeesus jäi seisma, hüüdis neid ja ütles: "Mida te tahate, et ma teile teeksin?"
Nad ütlesid temale: "Issand, et meie silmad läheksid lahti!"
Siis Jeesusel hakkas hale meel ja ta puudutas nende silmi. Ja kohe nad nägid jälle ja järgisid teda.