Eestikeelne Piibel 1968
4. Moosese 35 Ja Jehoova rääkis Moosesega Moabi lagendikel Jordani ääres Jeeriko kohal, öeldes:"Käsi Iisraeli lapsi, et nad neile kuuluvast pärisosast annaksid leviitidele linnu elamiseks; ja andke leviitidele ka karjamaad nende linnade ümber.
Need linnad olgu neile elamiseks ja karjamaad olgu nende lojustele, karjale ja kõigile elajaile.
Ja nende linnade karjamaad, mis te annate leviitidele, olgu väljaspool linnamüüri tuhandeküünrase ringina.
Mõõtke väljaspool linna idapoolses küljes kaks tuhat küünart ja lõunapoolses küljes kaks tuhat küünart ja läänepoolses küljes kaks tuhat küünart ja põhjapoolses küljes kaks tuhat küünart ja linn olgu keskpaigas; see olgu neile linnade karjamaaks.
Ja neist linnadest, mis te annate leviitidele, olgu kuus tükki pelgulinnadeks, mis te annate selleks, et sinna võiks põgeneda tapja; ja neile lisaks andke nelikümmend kaks linna.
Ühtekokku olgu linnu, mis te peate andma leviitidele, nelikümmend kaheksa linna, need ja nende karjamaad.
Ja neid linnu, mis te annate Iisraeli laste omanditest, andke suuremailt suguharudelt rohkem ja väiksemailt vähem; igaüks andku oma linnadest leviitidele vastavalt pärisosale, mille ta saab."
Ja Jehoova rääkis Moosesega, öeldes:
"Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: kui te lähete üle Jordani Kaananimaale,
siis valige endile linnad; need olgu teile pelgulinnadeks, et sinna võiks põgeneda tapja, kes kogemata on kellegi surmanud.
Need linnad olgu teile pelgupaikadeks veretasunõudja eest, et tapja ei sureks, enne kui ta on seisnud koguduse kohtu ees.
Linnadest, mis te annate, olgu kuus tükki teile pelgulinnadeks:
kolm linna andke siinpool Jordanit ja kolm linna andke Kaananimaal; need olgu pelgulinnadeks.
Iisraeli lastele ning võõrale ja majalisele nende seas olgu need kuus linna pelgupaikadeks, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes kogemata on kellegi tapnud.
Aga kui ta lööb teda raudriistaga, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga.
Või kui ta lööb teda käes oleva kiviga, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga.
Või kui ta lööb teda käes oleva puuriistaga, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga.
Veretasunõudja surmaku see tapja; kui ta teda kohtab, siis ta surmaku ta.
Ja kui ta viha pärast teda tõukab või varitsedes viskab midagi tema peale, nõnda et ta sureb,
või vaenulisusest lööb teda oma käega, nõnda et ta sureb, siis karistatagu lööjat surmaga: ta on meelega tapja; veretasunõudja surmaku tapja, kui ta teda kohtab.
Aga kui ta äkitselt, ilma vaenulisuseta, tõukab või viskab ta peale mõne asja, ilma et oleks teda varitsenud,
või laseb ilma teda nägemata langeda ta peale mõne kivi, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, kuid ta ei ole olnud tema vihamees ega ole püüdnud temale kurja teha,
siis kogudus mõistku kohut lööja ja veretasunõudja vahel nende kohtuseaduste järgi.
Ja kogudus päästku tapja veretasunõudja käest ja kogudus saatku ta tagasi pelgulinna, kuhu ta oli põgenenud; ja ta asugu seal püha õliga võitud ülempreestri surmani.
Aga kui tapja siiski läheb välja oma pelgulinna maa-alalt, kuhu ta on põgenenud,
ja veretasunõudja leiab tema väljaspool ta pelgulinna maa-ala ja veretasunõudja tapab tapja, siis ei ole tal veresüüd,
sest tapja peab jääma oma pelgulinna kuni ülempreestri surmani; pärast ülempreestri surma võib tapja minna tagasi oma pärisosa maale.
Need olgu teile kohtuseadusteks põlvest põlve, kus te ka iganes elate.
Kui keegi lööb maha mõne hingelise, siis surmatagu tapja tunnistajate ütluse järgi; aga ühe tunnistaja tunnistuse järgi ärgu surmatagu kedagi!
Te ei tohi võtta lunahinda tapja hinge eest, kes on surmaväärt, vaid teda karistatagu surmaga!
Te ei tohi võtta lunahinda sellelt, kes on põgenenud pelgulinna, et ta saaks pöörduda tagasi maale elama enne preestri surma!
Ärge rüvetage maad, kus te olete, sest veri rüvetab maad ja maale ei saa toimetada lepitust vere eest, mis seal on valatud, kui ainult selle valaja verega!
Ärge rüvetage maad, kus te elate, mille keskel mina elan, sest mina, Jehoova, elan Iisraeli laste keskel!"
4. Moosese 36 Siis astusid ette gileadlaste suguvõsa perekondade peamehed - üks Joosepi poegade suguvõsadest, sest Gilead oli Manasse poja Maakiri poeg - ja nad rääkisid Moosese ja vürstide ees, kes olid Iisraeli laste perekondade peamehed,
ning ütlesid: "Jehoova on mu isandat käskinud anda maa liisu läbi Iisraeli lastele pärisosaks, ja mu isand sai Jehoovalt käsu anda meie venna Selofhadi pärisosa tema tütardele.
Aga kui nad saavad naisteks Iisraeli laste teiste suguharude poegadele, siis võetakse nende pärisosa ära meie vanemate pärisosast ja see liidetakse selle suguharu pärisosaga, kuhu nad hakkavad kuuluma; aga meie pärandus-liisuosa vähendatakse.
Isegi kui Iisraeli lastele saabub juubeliaasta, siis liidetakse nende pärisosa ometi selle suguharu pärisosaga, kuhu nad hakkavad kuuluma, ja meie vanemate suguharu pärisosast võetakse ära nende pärisosa."
Ja Mooses andis Jehoova käsul Iisraeli lastele käsu, öeldes: "Joosepi poegade suguharu räägib õigesti!
Jehoova on andnud Selofhadi tütarde pärast niisuguse käsu, öeldes: nad saagu naisteks neile, kes nende silmis head on, ainult et nad saaksid naisteks oma vanemate suguharu suguvõsasse
ja et Iisraeli laste pärisosa ei läheks ühest suguharust teise, vaid Iisraeli lastest peab igaüks kinni hoidma oma vanemate suguharu pärisosast.
Iga tütarlaps, kes pärib pärisosa mõnes Iisraeli laste suguharus, saagu naiseks kellelegi oma isa suguharu suguvõsadest, et Iisraeli lastest saaks igaüks pärida oma vanemate pärisosa
ja et pärisosa ei läheks ühest suguharust teise, vaid et iga Iisraeli laste suguharu saaks kinni hoida oma pärisosast!"
Selofhadi tütred tegid nõnda, nagu Jehoova andis Moosesele käsu:
Mahla, Tirsa, Hogla, Milka ja Noa, Selofhadi tütred, said naisteks oma isa vendade poegadele.
Nad said naisteks Joosepi poja Manasse poegade suguvõsadesse ja nende pärisosa jäi nende isa suguvõsa suguharu juurde.
Psalm 40 Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu käsuõpetus on mu sisemuses!
Ma jutlustan õigust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Jehoova, sina tead seda!
Su õigust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees!
Sina, Jehoova, ära keela mulle oma halastust; sinu heldus ja su tõde hoidku mind alati!
Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse!
Olgu sulle meelepärast, Jehoova, mind vabastada! Tõtta minule appi, Jehoova!
Häbenegu ja punastagu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja häbistugu need, kellele meeldib mu õnnetus!
Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: "Paras, paras!"
Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: "Suur on Jehoova!"
Luuka 9 Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et ta võttis enesega Peetruse ja Johannese ja Jakoobuse ja läks mäele palvetama.
Ja kui ta palvetas, muutus tema näoilme teistsuguseks ja tema riietus läks valgeks ja hiilgavaks.
Ja vaata, kaks meest kõnelesid temaga; need olid Mooses ja Eelija.
Nemad olid ilmunud auhiilguses ja kõnelesid tema eluotsast, mis tal Jeruusalemmas tuli täide saata.
Aga Peetrus ja ta kaaslased olid suikunud raskesse unne; ent üles ärgates nad nägid tema auhiilgust ja neid kaht meest seisvat tema juures.
Kui siis need temast olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: "Õpetaja, siin on meil hea olla! Teeme kolm telki, ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale!" Kuid ta ei teadnud, mida ta rääkis.
Aga kui ta seda rääkis, tekkis pilv ja varjas nad; ja nemad kartsid pilve sisse jõudes.
Ja hääl kostis pilvest ning ütles: "See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!"
Ja kui see hääl oli kostnud, leiti Jeesus üksi olevat. Ja nad olid vait ega kuulutanud neil päevil kellelegi midagi sellest, mida nad olid näinud.
Järgmisel päeval, kui nad mäelt alla läksid, tuli palju rahvast temale vastu.
Ja vaata, üks mees rahvahulga seast kisendas ning ütles: "Õpetaja, ma palun sind vaadata mu poega, sest ta on mu ainuke!
Ja vaata, vaim haarab teda, ja ta karjatab äkki, ja vaim raputab teda, nõnda et ta ajab suust vahtu; ja see lahkub vaevalt teda piinamast.
Ja mina palusin sinu jüngreid, et nad ajaksid ta välja, ja nad ei suutnud!"
Aga Jeesus vastas ning ütles: "Oh sa uskmatu ja pöörane tõug! Kui kaua ma pean olema teie juures ja kannatama teiega? Too siia oma poeg!"
Kui ta alles oli tulemas, kiskus teda kuri vaim ja raputas teda. Aga Jeesus sõitles rüvedat vaimu ja tegi poisi terveks ning andis ta tagasi tema isale.
Ent kõik hämmastusid Jumala suurest väest. Aga kui kõik panid imeks seda, mida ta tegi, ütles ta oma jüngritele:
"Pange teie oma kõrvu need sõnad. Sest Inimese Poeg antakse inimeste kätte!"
Ent nemad ei mõistnud seda sõna, ja see oli pandud varjule nende eest, et nad sellest aru ei saaks. Ja nad kartsid küsida temalt selle sõna kohta.
Aga nende seas tõusis vaidlus, kes küll nende seast peaks olema suurem.
Jeesus, teades nende südame mõtlemisi, võttis lapsukese ja seadis selle enese kõrvale
ning ütles neile: "Kes iganes selle lapsukese võtab vastu minu nimel, võtab mind vastu; ja kes iganes võtab vastu mind, võtab vastu selle, kes mind on läkitanud. Sest kes teist kõigist on vähem, see on suur!"
Siis Johannes hakkas rääkima ning ütles: "Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajavat; ja me keelasime teda, sellepärast et ta ühes meiega sind ei järgi!"
Jeesus ütles talle: "Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!"
Aga sündis, kui tema ülesvõtmisepäevad olid täis saamas, et ta suundus kindlasti minema Jeruusalemma poole,
ja ta läkitas käskjalad enese eele. Ja need läksid ja tulid ühte samaarlaste külla, valmistama temale öömaja.
Ent need ei võtnud teda vastu, sest ta oli minemas Jeruusalemma poole.
Kui ta jüngrid Jakoobus ja Johannes seda nägid, ütlesid nad: "Issand, kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?"
Aga ta pöördus ümber ja sõitles neid.
Ja nad läksid teise alevisse.