Eestikeelne Piibel 1968
2. Saamueli 2 Kuid Abner, Neeri poeg, kes oli Sauli väepealik, võttis Sauli poja Iisboseti ja viis Mahanaimining tõstis tema kuningaks Gileadile, aaserlastele, Jisreelile, Efraimile, Benjaminile ja kogu Iisraelile.
Sauli poeg Iisboset oli Iisraeli kuningaks saades nelikümmend aastat vana ja ta valitses kaks aastat; ainult Juuda sugu käis Taaveti järel.
Ja aega, mis Taavet oli Juuda soo kuningaks Hebronis, oli seitse aastat ja kuus kuud.
Kord läksid Abner, Neeri poeg, ja Sauli poja Iisboseti sulased Mahanaimist Gibeonisse.
Aga Joab, Seruja poeg, ja Taaveti sulased läksid ka välja ja nad kohtusid Gibeoni tiigi juures; ühed asusid siiapoole tiiki ja teised sinnapoole tiiki.
Ja Abner ütles Joabile: "Noored mehed võiksid meie ees hakata mängima sõjamängu!" Ja Joab vastas: "Hakaku pealegi!"
Siis nad tõusid ja astusid ette, arvult kaksteist Benjamini ja Sauli poja Iisboseti poolt, ja kaksteist Taaveti sulaseist.
Ja nad haarasid üksteist peast ning pistsid oma mõõgad üksteisele külje sisse ja langesid üheskoos. Seepärast nimetatakse seda paika Helkat-Hasuurimiks; see on Gibeoni juures.
Ja sel päeval sündis väga tugev taplus ning Abnerit ja Iisraeli mehi löödi Taaveti sulaste poolt.
Ja seal oli kolm Seruja poega: Joab, Abisai ja Asael; ja Asaelil olid kerged jalad, otsekui gasellil väljal.
Ja Asael ajas Abnerit taga ega põiganud Abneri järelt ei paremale ega vasakule.
Siis Abner pöördus ümber ja küsis: "Kas oled sina, Asael?" Ja ta vastas: "Mina!"
Ja Abner ütles temale: "Pöördu paremale või vasakule, võta kinni mõni noortest meestest ja võta tema varustus!" Aga Asael ei tahtnud lahkuda tema järelt.
Ja Abner ütles veel kord Asaelile: "Lahku mu järelt! Miks peaksin sind maha lööma? Kuidas võiksin siis tõsta oma silmi su venna Joabi poole?
Aga kui ta ei tahtnud lahkuda, siis lõi Abner temale piigipäraga kõhtu, nõnda et piik väljus tagant; ta langes sinna ja suri kohapeal. Ja kõik, kes jõudsid sinna paika, kus Asael oli langenud ja surnud, jäid seisma.
Aga Joab ja Abisai ajasid Abnerit taga ja nad jõudsid, kui päike loojus, Amma künkani, mis on Giiahi kohal Gibeoni kõrbe suunas.
Siis kogunesid benjaminlased Abneri järele üheks jõuguks ja jäid peatuma ühe künka harjale.
Ja Abner hüüdis Joabile ning ütles: "Kas siis mõõk peab igavesti sööma? Kas sa ei mõista, et lõpp on kibe? Kas sa ei ütlegi rahvale, et nad loobuksid taga ajamast oma vendi?"
Ja Joab vastas: "Nii tõesti kui Jumal elab: kui sa ei oleks rääkinud, siis oleks rahvas alles hommikul loobunud taga ajamast oma vendi!"
Ja Joab puhus sarve; siis peatus kogu rahvas ega ajanud enam Iisraeli taga. Ja nad ei sõdinud enam.
Siis käisid Abner ja tema mehed kogu selle öö mööda lagendikku ning läksid üle Jordani; ja nad käisid kogu ennelõunase aja ning jõudsid Mahanaimi.
Ja Joab pöördus ära Abnerit taga ajamast ning kogus kokku kõik oma rahva; Taaveti sulaseist oli vajaka üheksateist meest ja Asael.
Aga Taaveti sulased olid benjaminlastest ja Abneri meestest surnuks löönud kolmsada kuuskümmend meest.
Ja nad tõstsid Asaeli üles ning matsid tema ta isa hauda, mis oli Petlemmas. Ja Joab ja tema mehed käisid kogu öö ning jõudsid koiduajaks Hebronisse.
2. Saamueli 3 Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel kujunes pikaks; aga Taavet läks üha vägevamaks, Sauli sugu seevastu üha nõrgemaks.
Ja Taavetile sündisid Hebronis pojad: tema esmasündinu oli Amnon, jisreellannast Ahinoamist;
tema teine poeg oli Kileab, Abigailist, karmellase Naabali naisest; kolmas oli Absalom, Gesuri kuninga Talmai tütre Maaka poeg;
neljas oli Adonija, Haggiti poeg; viies oli Sefatja, Abitali poeg;
kuues oli Jitream, Taaveti naisest Eglast; need sündisid Taavetile Hebronis.
Niikaua kui oli sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel, võimutses Abner Sauli kojas.
Saulil oli olnud liignaine, Rispa nimi, Ajja tütar. Ja Iisboset küsis Abnerilt: "Mispärast sa lähed mu isa liignaise juurde?"
Aga Abner vihastus väga Iisboseti sõnade pärast ja ütles: "Kas ma olen mõni Juuda koerapea? Veel tänapäevalgi ma teen head su isa Sauli soole, tema vendadele ja sõpradele, ja ma ei ole andnud sind Taaveti kätte! Aga nüüd sa heidad mulle ette patusüüd selle naisega!
Jumal tehku Abneriga ükskõik mida, kui ma ei tee Taaveti heaks, mida Jehoova temale on vandega tõotanud:
kuningriik võetakse Sauli soolt ja Taaveti aujärg püstitatakse Iisraelile ja Juudale Daanist kuni Beer-Sebani!"
Siis ta ei julgenud Abnerile kosta enam sõnagi, sest ta kartis teda.
Ja Abner läkitas käskjalad Taavetilt küsima: "Kellele kuulub maa?" Ja ta käskis öelda: "Tee minuga leping, ja vaata, siis on sinuga minu käsi, mis pöörab kogu Iisraeli sinu poole!"
Ja tema vastas: "Hea küll, ma teen sinuga lepingu! Aga ma nõuan sinult üht asja ja ütlen: sina ei saa näha mu palet, kui sa ei ole toonud mu ette Sauli tütart Miikalit, enne kui sa tuled vaatama mu palet!"
Siis Taavet läkitas käskjalad Sauli pojale Iisbosetile ütlema: "Anna mu naine Miikal, kelle ma enesele kihlasin saja vilisti eesnahaga!"
Ja Iisboset läkitas järele ning võttis tema ta mehelt Paltielilt, Laisi pojalt.
Aga ta mees tuli ühes temaga ja käis nuttes ta järel Bahuurimist saadik. Siis ütles Abner temale: "Mine tagasi!" Ja ta läks tagasi.
Ja Abner rääkis Iisraeli vanematega, öeldes: "Te olete juba ammu tahtnud saada Taavetit enestele kuningaks.
Tehke seda siis nüüd, sest Jehoova on kõnelnud Taaveti kohta, öeldes: oma sulase Taaveti käega ma päästan oma Iisraeli rahva vilistide käest ja kõigi ta vaenlaste käest!"
Ja Abner rääkis seda ka benjaminlaste kuuldes; seejärel läks Abner ka Hebronisse kõnelema Taaveti kõrvu kõike, mis Iisraeli silmis ja kogu Benjamini soo silmis hea oli.
Kui Abner tuli Taaveti juurde Hebronisse ja ühes temaga kakskümmend meest, siis tegi Taavet võõruspeo Abnerile ja meestele, kes olid ühes temaga.
Ja Abner ütles Taavetile: "Ma võtan kätte ja lähen ning kogun oma isanda kuninga juurde kogu Iisraeli, et nad teeksid sinuga lepingu ja et sa saaksid valitseda kõige üle, mida su hing himustab!" Siis laskis Taavet Abneri minna ja see läks rahus.
Psalm 69 Laulujuhatajale: viisil "Liiliad"; Taaveti laul.
Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta ega ole püsti tõstetud! Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mind!
Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud oodates oma Jumalat!
Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui mu juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased! Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma!
Sina, Jumal, tunned mu jõledust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest!
Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Jehoova Sebaot; ärgu punastagu minu pärast need, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus!
Ma olen jäänud võõraks oma vendadele ja tundmatuks oma ema lastele!
Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale!
Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks!
Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks!
Johannese 21 Pärast seda ilmus Jeesus jälle jüngritele Tibeeria mere ääres. Aga ta ilmus nõnda:
Siimon Peetrus ja Toomas, keda kutsutakse Kaksikuks, ja Naatanael Kaanast Galileamaalt, ja Sebedeuse pojad ja veel teised kaks tema jüngritest olid seal koos.
Siis ütleb Siimon Peetrus neile: "Ma lähen kalale." Nad ütlevad temale: "Me tuleme ka ühes sinuga." Nad läksid välja ja astusid varsti paati, aga ei saanud ühtki sel ööl.
Aga kui juba oli hommik, seisis Jeesus rannal. Ent jüngrid ei teadnud, et see oli Jeesus.
Siis ütleb Jeesus neile: "Lapsed, kas teil on midagi toidupoolist?" Nemad vastasid temale: "Ei ole."
Aga tema ütles neile: "Heitke võrk välja paremale poole paati, siis te leiate!" Nad heitsid selle siis välja ega suutnud seda enam vedada kalade hulga pärast!
Siis ütles see jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: "See on Issand!" Kui nüüd Siimon Peetrus kuulis, et see on Issand, pani ta kuue selga, sest ta oli alasti, ja heitis enese merre.
Aga teised jüngrid tulid paadiga - sest nad ei olnud kaldast kaugemal kui kakssada küünart maad - ja vedasid võrku kaladega.
Kui nad nüüd astusid maale, näevad nad sütetule maas olevat ja kalu seal peal ja leiba.
Jeesus ütleb neile: "Tooge neid kalu, mis te praegu püüdsite!"
Siimon Peetrus läks ja vedas võrgu mäele, mis oli täis suuri kalu, arvult sada ja viiskümmend kolm. Ja ehk küll kalu nii palju oli, võrk ei rebenenud mitte.
Jeesus ütleb neile: "Tulge einestama!" Aga ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: "Kes sa oled?" Sest nad teadsid, et see oli Issand.
Siis Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kalu.
See oli juba kolmas kord, et Jeesus pärast oma ülestõusmist surnuist näitas ennast oma jüngritele.
Aga kui nad olid einestanud, ütleb Jeesus Siimon Peetrusele: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?" Ta ütleb temale: "Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!" Ta ütleb temale: "Sööda mu tallekesi!"
Ta ütleb temale jälle teist korda: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?" Ta ütleb temale: "Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!" Ta ütleb temale: "Hoia mu lambaid kui karjane!"
Kolmandat korda ta ütleb temale: "Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?" Peetrus sai kurvaks, et ta temale kolmandat korda ütles: "Kas ma olen sulle armas?" Ja ta ütles temale: "Issand, sina tead kõik, sina tunned, et oled mulle armas!" Jeesus ütleb temale: "Sööda mu lambaid!
Tõesti, tõesti ma ütlen sulle: kui sa olid noorem, siis sa vöötasid ennast ise ja läksid, kuhu sa tahtsid. Aga kui sa saad vanaks, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind, kuhu sa ei taha!"
Aga seda ta ütles tähendades, missuguse surmaga ta pidi Jumalat austama. Ja kui ta seda oli rääkinud, ütleb ta temale: "Järgi mind!"
Aga Peetrus pöördus ja näeb jüngrit, keda Jeesus armastas, järel sammuvat, selle, kes õhtusöömaajal oli ka laskunud Jeesuse rinnale ja öelnud: "Issand, kes see on, kes sind ära annab?"
Kui nüüd Peetrus teda nägi, ütleb ta Jeesusele: "Issand, aga kuidas jääb temaga?"
Jeesus ütleb talle: "Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis see sinusse puutub? Järgi sina mind!"
Siis tõusis jutt vendade seas, et see jünger ei surevat. Ent Jeesus ei olnud temale mitte öelnud, et ta ei sure, vaid: "Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis see sinusse puutub?"
See on see jünger, kes neist asjust tunnistab ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on tõsi.
On veel palju muudki, mida Jeesus tegi; kui seda kõike üksikult üles kirjutataks, siis ma arvan, et maailm ei mahutaks kirjutatavaid raamatuid!