Eestikeelne Piibel 1968
2. Saamueli 20 Ja seal leidus kõlvatu mees, Seba nimi, Bikri poeg, benjaminlane; tema puhus sarve ja ütles: "Meil ei ole osa Taavetis ega pärisosa Iisai pojas! Igaüks oma telki, Iisrael!"Siis läksid kõik Iisraeli mehed Taaveti järelt Bikri poja Seba järele; aga Juuda mehed järgnesid oma kuningale Jordani äärest Jeruusalemma.
Ja Taavet tuli Jeruusalemma oma kotta; ja kuningas võttis need kümme liignaist, keda ta oli jätnud koda hoidma, ja pani nad eraldusmajasse; ta toitis neid, aga ta ei läinud nende juurde ja nad olid kinni oma surmapäevani, elades nagu lesed.
Ja kuningas ütles Amaasale: "Kutsu mulle Juuda mehed kokku kolme päeva jooksul ja ole ka ise siin!"
Ja Amaasa läks Juudat kokku kutsuma, aga viivitas üle aja, mis temale oli määratud.
Siis ütles Taavet Abisaile: "Nüüd teeb Seba, Bikri poeg, meile rohkem kurja kui Absalom. Võta sina oma isanda sulased ja aja teda taga, et ta ei leiaks enesele kindlustatud linnu ega kisuks meil silmi välja!"
Ja tema järel väljusid Joabi mehed ning kreedid ja pleedid ja kõik võitlejad; nad väljusid Jeruusalemmast, et taga ajada Sebat, Bikri poega.
Kui nad olid Gibeonis oleva suure kivi juures, tuli Amaasa neile vastu. Joabil oli seljas vöötatud kuub ja selle peal vööle pandud mõõk, mille tupp oli seotud ta puusale; ta tõmbas mõõga välja ja see libises temale pihku.
Ja Joab küsis Amaasalt: "Kas su käsi käib hästi, mu vend?" Ja Joab haaras parema käega kinni Amaasa habemest, et temale suud anda.
Aga Amaasa ei pannud tähele mõõka, mis Joabil käes oli, ja too pistis selle temale kõhtu, nõnda et ta sisikond maha valgus; teist korda ei olnud temale vaja ja ta suri. Siis ajas Joab ühes oma venna Abisaiga taga Sebat, Bikri poega.
Aga keegi Joabi poistest jäi seisma Amaasa juurde ja ütles: "Kellele meeldib Joab ja kes on Taaveti poolt, järgnegu Joabile!"
Ja Amaasa tõmbles veres keset maanteed; aga kui see mees nägi, et kõik rahvas jäi seisma, siis ta kõrvaldas Amaasa maanteelt väljale ja viskas temale riide peale, nähes, et kõik, kes tulid ta juurde, jäid seisma.
Ja kui ta oli maanteelt ära viidud, siis läksid kõik mehed Joabi järel mööda, et taga ajada Sebat, Bikri poega.
Aga Seba läks läbi kõigi Iisraeli suguharude Aabelisse Beet-Maakasse; ja kõik bikrilased kogunesid ning tulid ka tema järel sinna.
Siis nad tulid ja piirasid teda Aabelis Beet-Maakas ja kuhjasid linna vastu piiramisvalli, mis ulatus müürini; ja kõik rahvas, kes oli ühes Joabiga, tegi hävitustööd, et müüri maha kiskuda.
Aga üks tark naine hüüdis linnast: "Kuulge! Kuulge! Öelge ometi Joabile: tule siia, et ma saaksin sinuga rääkida!"
Ja kui ta tuli temale ligemale, siis küsis naine: "Kas oled Joab?" Ja ta vastas: "Olen!" Siis ütles naine temale: "Kuule oma ümmardaja kõnet!" Ja ta vastas: "Ma kuulen!"
Ja ta rääkis ning ütles: "Muiste oli viisiks öelda: küsitagu Aabelis nõu! Ja nõnda ka tehti.
Mina olen rahulikem ja ustavaim Iisraelis, sina aga püüad hävitada linna, mis on Iisraelis emaks! Mispärast sa tahad neelata Jehoova pärisosa?"
Ja Joab kostis ning ütles: "Jäägu see tõesti minust kaugele, et neelaksin või hävitaksin!
Asi ei olegi nõnda, vaid üks mees Efraimi mäestikust, Seba nimi, Bikri poeg, on tõstnud oma käe kuningas Taaveti vastu; andke tema üksi välja, siis ma lähen linna alt ära!" Siis ütles naine Joabile: "Vaata, tema pea visatakse sulle üle müüri!"
Siis läks naine oma tarkusega kõige rahva juurde; ja nad raiusid maha Bikri poja Seba pea ning viskasid Joabile. Siis Joab puhus sarve ja nad valgusid linna alt laiali, igaüks oma telki. Ja Joab läks tagasi Jeruusalemma kuninga juurde.
Ja Joab oli kogu Iisraeli väeülem; Benaja, Joojada poeg, oli kreetide ja pleetide ülem;
Adoram oli orjatöö ülevaataja; Joosafat, Ahiluudi poeg, oli nõunik;
Seija oli kirjutaja; Saadok ja Ebjatar olid preestrid;
Iira, jairilane, oli ka Taaveti preester.
2. Saamueli 21 Ja Taaveti päevil oli kolm aastat nälg, aasta aasta järel. Siis otsis Taavet Jehoova palet ja Jehoova ütles: "See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi!"
Siis kutsus kuningas gibeonlased ja rääkis nendega. Gibeonlased ei olnud Iisraeli laste hulgast, vaid olid emorlastest järele jäänud; ja kuigi Iisraeli lapsed olid neile vandunud, oli Saul oma õhinas Iisraeli laste ja Juuda pärast püüdnud neid maha lüüa.
Ja Taavet ütles gibeonlastele: "Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin lepitada, et te õnnistaksite Jehoova pärisosa?"
Ja gibeonlased vastasid temale: "Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil luba kedagi Iisraelis surmata!" Aga ta küsis: "Mida te nõuate, et ma teeksin teie heaks?"
Siis nad vastasid kuningale: "Mehe, kes tahtis teha meile lõpu ja kes kavatses meid hävitada, et meil ei oleks olnud paigalejäämist kogu Iisraeli maa-alal,
tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome need Jehoovale Jehoova valitu Sauli Gibeas!" Ja kuningas ütles: "Ma annan!"
Aga kuningas andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale Jehoova vande pärast, mis oli nende vahel, Taaveti ja Sauli poja Joonatani vahel.
Ja kuningas võttis kaks Ajja tütre Rispa poega, keda ta oli Saulile ilmale toonud, Armoni ja Mefiboseti, ja viis Sauli tütre Meerabi poega, keda ta oli ilmale toonud Adrielile, meholatlase Barsillai pojale,
ja andis need gibeonlaste kätte; ja nemad poosid need mäe peal Jehoova ees. Nõnda langesid need seitse ühekorraga ja nad surmati esimesil lõikuse päevil odralõikuse alguses.
Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metselajaid öösel.
Kui Taavetile jutustati, mida Ajja tütar Rispa, Sauli liignaine oli teinud,
siis läks Taavet ja võttis Sauli luud ja tema poja Joonatani luud Gileadi Jaabesi kodanikelt, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid need riputanud päeval, mil vilistid Sauli Gilboas maha lõid.
Ja ta tõi sealt üles Sauli luud ja tema poja Joonatani luud; ja nad koristasid poodute luud.
Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda Jumal võttis kuulda maa palveid.
Ja taas oli vilistidel sõda Iisraeliga; Taavet läks siis alla ühes oma sulastega ja nad sõdisid vilistide vastu. Aga Taavet väsis
ja nad jäid Goobi, kus üks refalaste järglasi, kelle oda vaagis kolmsada vaskseeklit ja kellel oli uus mõõk vööl, mõtles Taaveti surmata.
Aga Abisai, Seruja poeg, aitas teda ja lõi vilisti maha, surmates tolle; siis vandusid Taavetile tema mehed, öeldes: "Sina ei tohi enam tulla sõtta ühes meiega, et sa ei kustutaks Iisraeli lampi!"
Ja pärast seda oli taas sõda Goobis vilistide vastu; huusalane Sibbekai lõi siis maha Safi, kes oli refalaste järglasi.
Ja taas oli sõda Goobis vilistide vastu; petlemlane Elhanan, Jaare-Oregimi poeg, lõi siis maha gatlase Koljati, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.
Ja taas oli sõda Gatis; seal oli pikakasvuline mees, kellel oli kuus sõrme kummalgi käel ja kuus varvast kummalgi jalal, ühtekokku kakskümmend neli; temagi oli üks refalaste järglasi.
Ja kui ta laimas Iisraeli, siis lõi Joonatan, Taaveti venna Simea poeg, tema maha.
Need neli põlvnesid refalasist Gatis; nad langesid Taaveti ja tema sulaste käe läbi.
Õpetussõnad 14 Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab!
Jehoova kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele!
Jehoova kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks!
Rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk!
Pikameelsel on palju arusaamist, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust!
Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes!
Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab teda!
Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik!
Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sisemuses pole seda tunda!
Õiglus ülendab rahvast, aga patt on puuduseks rahvahõimudele!
Kuningal on hea meel taibukast sulasest, aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat!
Apostlite 8 Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna.
Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.
Ja rahvas pani ühel meelel seda tähele, mida Fifippus ütles, kuuldes teda ning nähes imetähti, mida ta tegi.
Sest paljude seest, kellel olid rüvedad vaimud, läksid need välja suure häälega kisendades, ja palju halvatuid ja jalutuid sai terveks.
Ja suur rõõm oli selles linnas.
Aga üks mees, Siimon nimi, oli enne juba seal linnas ja nõidus ning eksitas Samaaria rahvast, öeldes enese midagi suurt olevat.
Teda panid tähele kõik, nii pisukesed kui suured, ning ütlesid: "See on Jumala vägi, mida kutsutakse Suureks!"
Ja nad hoidsid tema poole, sest et ta kaua aega oli neid nõidusega eksitanud.
Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.
Ka Siimon ise sai usklikuks, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde ja pani väga imeks, nähes sündivat imetähti ja suuri vägevaid tegusid.
Aga kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.
Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu.
Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse.
Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu.
Aga kui Siimon nägi, et apostlite käte pealepanemise läbi anti Püha Vaimu, pakkus ta neile raha
ning ütles: "Andke ka minule see meelevald, et see, kelle peale ma iganes oma käed panen, saaks Püha Vaimu."
Aga Peetrus ütles talle: "Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!
Sul ei ole jagu ega osa sellest sõnast, sest su süda ei ole avameelne Jumala ees.
Sellepärast paranda meelt sellest oma kurjusest ja palu Issandat, et sinu südame mõte sulle vahest andeks antaks.
Sest ma näen sind viha sapis ja ülekohtu sõlmes kinni olevat!"
Aga Siimon vastas ning ütles: "Paluge teie Issandat minu pärast, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!"
Kui nad nüüd olid tunnistanud ja rääkinud Issanda sõna, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid evangeeliumi mitmes Samaariamaa alevis.
Aga Issanda ingel rääkis Filippusega ja ütles: "Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis Jeruusalemmast läheb alla Gaasa poole, see on kõrbetee!"
Ja ta tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia mees, etiooplaste kuninganna Kandake suur kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja, kes oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama,
oli tagasi minemas ning istus oma tõllas ja luges prohvet Jesaja raamatut.
Ja Vaim ütles Filippusele: "Mine ja astu selle tõlla lähedale!"
Aga kui Filippus jooksis tõlla juurde, kuulis ta teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ja küsis: "Kas sa ka mõistad, mida sa loed?"
Tema ütles: "Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?" Ja ta palus Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale.
Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: "Nagu lammas viidi ta tappa, ja nagu tall oma niitja ees on vait, nõnda ei avanud ta oma suud!
Teda alandades võeti kohus ta pealt! Kes kõneleb tema päritolust? Sest ta elu võeti ära maa pealt!"
Aga kojaülem hakkas rääkima Filippusega ning ütles: "Ma palun sind, kellest räägib prohvet seda? Kas enesest või kellestki teisest?"
Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale evangeeliumi Jeesusest.
Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: "Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?"
[Aga Filippus ütles: "Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!" Tema vastas ning ütles: "Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!"]
Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem; ja ta ristis teda.
Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära, ja kojaülem ei näinud teda enam. Aga ta läks oma teed rõõmuga.
Aga Filippus leiti Asdodist ja ta käis mööda maad ning kuulutas evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.