Eestikeelne Piibel 1968
2. Saamueli 14 Kui Joab, Seruja poeg märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: "Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud.
Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!" Ja Joab pani temale sõnad suhu.
Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: "Kuningas, aita!"
Ja kuningas küsis temalt: "Mis sul vaja on?" Ja ta vastas: "Oh häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud!
Su ümmardajal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.
Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su ümmardaja vastu ja nad ütlevad: "Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!" Nõnda kustutavad nad mu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale!"
Ja kuningas ütles naisele: "Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!"
Aga Tekoa naine ütles kuningale: "Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta!"
Ja kuningas ütles: "Kes sulle midagi ütleb, see too minu juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!"
Aga naine ütles: "Mõelgu ometi kuningas Jehoovale, oma Jumalale, et veretasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!" Ja kuningas vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!"
Aga naine ütles: "Luba ometi, et su ümmardaja räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!" Ja ta vastas: "Räägi!"
Ja naine ütles: "Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla!
Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et ükski ei jääks tema juurest äratõugatuks!
Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast et rahvas mind hirmutas! Su ümmardaja mõtles: ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta ümmardaja räägib!
Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma ümmardaja mehe pihust, kes mind ühes mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast!
Ja su ümmardaja mõtles: mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja! Ja Jehoova, sinu Jumal, olgu sinuga!"
Ja kuningas kostis ning ütles naisele: "Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!" Ja naine ütles: "Mu isand kuningas rääkigu!"
Siis küsis kuningas: "Kas Joabi käsi on sinuga kõiges selles asjas?" Ja naine kostis ning ütles: "Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik need sõnad su ümmardaja suhu!
Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on!"
Siis ütles kuningas Joabile: "Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja too tagasi nooruk Absalom!"
Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas kuningat. Ja Joab ütles: "Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna järgi!"
Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.
Aga kuningas ütles: "Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet ta ei näe!" Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha kuninga palet.
Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtki, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.
Ja kui ta lõikas oma juukseid, ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama - siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi!
Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see oli ilus naine.
Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud kuninga palet.
Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist korda, aga Joab ei tahtnud tulla.
Siis ütles ta oma sulastele: "Vaadake, Joabi põlluosa on minu oma kõrval ja temal on seal odrad peal! Minge ja süüdake see tulega põlema!" Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.
Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja küsis temalt: "Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu põlluosa?"
Ja Absalom vastas Joabile: "Vaata, ma läkitasin su juurde ja ütlesin: tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima: mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma oleksin seal! Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü, siis surmaku ta mind!"
Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.
2. Saamueli 15 Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: "Kust linnast sa oled?" Ja kui ta vastas: "Su sulane on ühest Iisraeli suguharust!",
siis ütles Absalom temale: "Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks!"
Ja Absalom jätkas: "Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust!"
Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: "Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Jehoovale!
Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: kui Jehoova viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Jehoovat!"
Ja kuningas ütles temale: "Mine rahuga!" Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli sugudele: "Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!"
Ja Absalomiga ühes läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta järele ja laskis kutsuda giilonlase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
Õpetussõnad 14 Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!
Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp raevutseb ja on julge!
Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, aga tasakaalukas mees jääb rahulikuks!
Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega!
Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais!
Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud!
Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis!
Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head!
Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju!
Tarkade krooniks on nende tarkus, alpide pärjaks aga on nende rumalus!
Apostlite 5 Aga palju tunnustähti ja imesid sündis rahva seas apostlite käte läbi. Ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni võlvitud hoones.
Muudest inimestest aga ei julgenud ükski liituda nende hulka, rahvas aga pidas neist suurt lugu.
Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal!
Kandsid ju inimesed haigeid tänavailegi ja asetasid neid vooditesse ja raamidele, et kui Peetrus tuleb, tema vari langeks mõne peale nendest.
Ka tuli rahvast kokku Jeruusalemma ümberkaudseist linnadest, tuues haigeid ja rüvedaist vaimudest vaevatuid, ja need kõik said terveks.
Aga ülempreester tõusis ning kõik ta kaaslased, saduseride lahk, ning said täis viha,
ja pistsid oma käed apostlite külge ning panid nad üldisesse vanglasse.
Aga Issanda ingel tegi öösel vangihoone uksed lahti ja viis nad välja ning ütles:
"Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!"
Kui nad seda olid kuulnud, läksid nad koidu ajal pühakotta ja õpetasid. Aga ülempreester ja tema kaaslased tulid ja kutsusid kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli laste vanematekogu ja läkitasid sulased vangitorni neid tooma.
Kui nüüd sulased kohale jõudsid, ei leidnud nad neid vangihoonest. Nad tulid tagasi ja andsid seda teada,
öeldes: "Vangla me leidsime küll hästi hoolsasti lukustatud olevat ja hoidjad väljas uste ees seisvat, aga kui me avasime, ei leidnud me kedagi seest!"
Kui pühakoja pealik ja ülempreestrid neid sõnumeid kuulsid, jäid nad kahevahele, mis sellest arvata.
Siis tuli keegi ja jutustas neile: "Vaata, mehed, keda te panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!"
Siis läks pealik sulastega ja tõi nad ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et rahvas nad kividega surnuks viskab.
Ja nad tõid ning seadsid nad Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt ning ütles:
"Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate selle inimese vere saata meie peale!"
Aga Peetrus ja teised apostlid kostsid ning ütlesid: "Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.
Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle te olete poonud puu külge ning surmanud.
Tema on Jumal oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist.
Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda tema sõna!"
Aga kui nad seda kuulsid, käis see nende südamest läbi, ja nad võtsid nõuks nemad ära tappa.
Kuid Suurkohtus tõusis üles üks variser, Gamaaliel nimi, käsuõpetaja, keda kõik rahvas austas, ja käskis mehed välja viia natukeseks ajaks,
ja ütles siis koosolijaile: "Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud sellega, mida te nende inimestega mõtlete teha.
Sest mitte ammu tagasi tõusis Teudas ning ütles enese midagi olevat, ja temaga liitus arvult ligi nelisada meest; tema tapeti ja kõik, kes nõustusid temaga, hajutati ja hävisid.
Pärast teda astus üles galilealane Juudas rahvalugemise päevil ja ahvatles rahva enese järele; ka tema sai hukka ja kõik, kes heitsid tema nõusse, hajutati.
Ja nüüd ma ütlen teile: jätke need inimesed rahule ja laske nad minna! Sest kui see nõu ja töö on inimestest, siis läheb see tühja,
aga kui see on Jumalast, siis te ei või seda tühjaks teha, et te kuidagi ei osutuks jumalavastasteks!" Ja nad võtsid kuulda tema nõu.
Ja kui apostlid olid sisse kutsutud, peksid nad neid ja keelasid neid rääkimast Jeesuse nimel ja lasksid nad minna.
Aga nemad läksid Suurkohtu eest minema, rõõmsad sellest, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.
Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.