Eestikeelne Piibel 1968
2. Saamueli 13 Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.
Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.
Ja see küsis temalt: "Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?" Ja Amnon vastas temale: "Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde!"
Ja Joonadab ütles temale: "Heida voodisse ja tee ennast haigeks. Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: luba et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!"
Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: "Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!"
Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: "Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!"
Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.
Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: "Saatke kõik inimesed mu juurest välja!" Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.
Siis ütles Amnon Taamarile: "Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!" Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.
Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras ta temast kinni ja ütles temale: "Tule maga minu juures, mu õde!"
Aga ta ütles temale: "Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!
Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!"
Aga ta ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.
Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta teda vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud! Ja Amnon ütles temale: "Tõuse üles, mine ära!"
Aga ta vastas temale: "Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!" Kuid ta ei tahtnud teda kuulata,
vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: "Ajage ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!"
Temal oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja ta teener saatis tema välja ning sulges ukse tema taga.
Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.
Ja Absalom, tema vend, ütles talle: "Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!" Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.
Kui kuningas Taavet kuulis kõigist neist asjust, siis ta vihastus väga.
Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et ta oli tema õe Taamari ära naernud.
Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: "Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas ühes sulastega oma sulase juurde!"
Aga kuningas vastas Absalomile: "Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks!" Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
Ent Absalom ütles: "Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!" Ja kuningas küsis temalt: "Mispärast peaks tema minema ühes sinuga?"
Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna ühes temaga.
Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: "Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on viinarõõmus ja mina teile ütlen: "Lööge Amnon maha!" siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!"
Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma hobueesli selga ja põgenesid.
Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: "Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainustki!"
Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: "Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris!
Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda asja südamesse, et ta mõtleb: kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!"
Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt!
Siis ütles Joonadab kuningale: "Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis!"
Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid! Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.
Psalm 71 Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb!
Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõu
ning ütlevad: "Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes teda ära kisuks meie käest!"
Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi!
Saagu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust!
Aga mina ootan alati ja suurendan kõike su kiidetavust!
Mu suu peab jutustama sinu õiglust ja su päästetegusid kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu!
Ma tulen Issanda Jehoova vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust!
Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid!
Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!
Apostlite 4 Kui nad olid vabaks saanud, tulid nad omade juurde ja kuulutasid, mis ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud.
Aga kui need seda kuulsid, tõstsid nad ühel meelel häält Jumala poole ja ütlesid: "Issand, sina oled see Jumal, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis nende sees on,
kes oled Püha Vaimu läbi oma sulase Taaveti suu kaudu öelnud: "Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?
Ilmamaa kuningad on kokku astunud ja ülemad on kogunenud ühte Issanda vastu ning tema Võitu vastu?"
Sest tõepoolest on selles linnas sinu püha sulase Jeesuse vastu, kelle sa oled võidnud, kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga Heroodes ja Pontius Pilaatus,
et teha seda, mis sinu käsi ja nõu oli enne määranud, et see pidi sündima.
Ja nüüd vaata, Issand, nende ähvardamistele ja anna oma sulastele kõige julgusega rääkida sinu sõna,
oma kätt sirutades selleks, et tervekssaamised ning tunnustähed ja imed sünniksid sinu püha sulase Jeesuse nime läbi!"
Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti.
Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.
Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures.
Ei olnud ka ühtki vaest nende seas; sest kellel olid põllud või majad, need müüsid need ära ning tõid müüdud asjade hinna
ja panid selle apostlite jalgade ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas.
Aga Joosep, keda apostlid lisanimega hüüdsid Barnabaseks - see on meie keeli Trööstija - leviit, Küprose saarelt pärit,
kellel oli põld, müüs selle ära ja tõi hinna ja pani selle apostlite jalgade ette.
Apostlite 5 Aga keegi mees, Ananias nimi, oma naise Safiiraga müüs oma varanduse
ja mees toimetas oma naise teades muist hinda kõrvale ja muist ta tõi ning pani apostlite jalgade ette.
Aga Peetrus ütles: "Ananias, mispärast on saatan täitnud su südame, et sa valet rääkisid Pühale Vaimule ja kõrvale toimetasid muist põllu hinda?
Eks see su käes olles olnud sinu oma, ja kui see oli müüdud, eks see olnud ka siis sinu meelevallas? Mispärast oled sa seda ette võtnud oma südames? Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!"
Kui nüüd Ananias kuulis neid sõnu, langes ta maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
Aga noored mehed tõusid ning koristasid ta ära ja kandsid ta välja ning matsid maha.
Arvata kolme tunni pärast tuli tema naine ega teadnud, mis oli sündinud.
Aga Peetrus küsis talt: "Ütle mulle, kas te selle hinnaga müüsite põllu?" Tema vastas: "Selle hinnaga jah!"
Siis ütles Peetrus talle: "Mispärast on teil üks nõu olnud kiusata Issanda Vaimu? Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!"
Siis langes naine kohe maha tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noored mehed tulid sisse, leidsid nad ta surnud olevat ja kandsid ta välja ning matsid ta tema mehe kõrvale.
Ja suur kartus tuli kõige koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.