Eestikeelne Piibel 1968
2. Saamueli 11 Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal Taavet läkitas Joabi ja ühes temaga ta sulased ja kogu Iisraeli, ja need hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt üht naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.
Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: "Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hetiit Uurija naine?"
Siis Taavet läkitas käskjalad ja laskis tema tuua. Ja kui ta tuli tema juurde, siis ta magas tema juures; ta oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis ta läks tagasi oma kotta.
Ja naine sai käima peale; ta läkitas teatama Taavetile, öeldes: "Ma olen käima peal!"
Siis Taavet läkitas Joabile sõna: saada hetiit Uurija minu juurde!" Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.
Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.
Ja Taavet ütles Uurijale: "Mine alla oma kotta ja pese jalgu!" Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.
Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste seltsi ega läinud alla oma kotta.
Kui Taavetile teatati ja öeldi: "Uurija ei olegi läinud oma kotta!" siis Taavet küsis Uurijalt: "Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?"
Aga Uurija vastas Taavetile: "Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte!"
Ja Taavet ütles Uurijale: "Jää siis ka veel täna siia ja homme ma saadan su ära!" Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.
Ja Taavet kutsus teda, ta sõi ja jõi tema juures, ja ta jootis tema purju; aga õhtul ta läks magama oma asemele ühes oma isanda sulastega ega läinud mitte alla oma kotta.
Hommikul aga kirjutas Taavet Joabile kirja ning läkitas selle ühes Uurijaga.
Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: "Pange Uurija kõige tugevama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!"
Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.
Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hetiit Uurija.
Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.
Ja ta käskis käskjalga, öeldes: "Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo
ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?
Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbaali poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nõnda et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? siis ütle: ka su sulane hetiit Uurija on surnud!"
Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.
Ja käskjalg ütles Taavetile: "Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.
Siis kütid ambusid su sulaste peale müürilt ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hetiit Uurija!"
Siis Taavet ütles käskjalale: "Ütle Joabile nõnda: ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda."
Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.
Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis Taavet läkitas järele ja võttis tema oma kotta; ja ta sai tema naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Jehoova silmis paha.
2. Saamueli 12 Ja Jehoova läkitas Naatani Taaveti juurde; ta tuli tema juurde ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisuke utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud."
Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Jehoova elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel üht ja teist.
Mispärast sa oled põlanud Jehoova sõna, tehes, mis tema silmis paha on? Hetiit Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga!
Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hetiit Uurija naise enesele naiseks!
Nõnda ütleb Jehoova: vaata, ma lasen su omast soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes!
Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal!"
Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!" Ja Naatan ütles Taavetile: "Jehoova on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure!
Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Jehoova vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"
Siis Naatan läks koju. Ja Jehoova lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
Ta kojavanemad astusid ta juurde, et teda tõsta maast üles, aga ta ei tahtnud mitte ega võtnud ühes nendega leiba.
Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält! Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis mõistis Taavet, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulaseilt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud!"
Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Jehoova kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis ta küsis ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis asi see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: kes teab, vahest annab Jehoova mulle armu ja laps jääb elama?
Aga nüüd on ta surnud! Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde!"
Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Jehoova armastas teda
ning Taavet läkitas tema prohvet Naatani käe alla, kes Jehoova pärast nimetas teda Jedidjaks.
Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen ka vallutanud veehoidla.
Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
Ja rahva, kes seal oli, ta tõi välja ja pani kivisaagide, raudkirgaste ja raudkirveste juurde ja laskis orjata telliskiviahjude juures; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Psalm 71 Jehoova, sinu juures ma otsin pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse!
Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind; pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind!
Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna; sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus!
Mu Jumal, vabasta mind õela käest ning ülekohtuse ja vägivaldse pihust!
Sest sina oled mu ootus, Issand Jehoova! Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest!
Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt mu emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus!
Ma olen saanud paljudele imeasjaks, kuid sina oled mulle tugevaks varjupaigaks!
Minu suu on täis sinu kiidetavust ja su ülevust kogu päeva!
Apostlite 4 Aga kui nad rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja pühakoja pealik ja saduserid,
ja nende meel oli paha, et nemad õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses.
Ja nad pistsid käed nende külge ja panid nad vangi järgmiseks päevaks, sest oli juba õhtu.
Aga paljud neist, kes Sõna kuulsid, uskusid; ja meeste arv tõusis ligi viie tuhandeni.
Järgmisel päeval sündis, et rahva ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku Jeruusalemma,
ka ülempreester Annas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost.
Ja nad lasksid nad ette tuua ning küsitlesid neid: "Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?"
Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: "Rahva ülemad ja vanemad!
Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja kelle läbi ta on terveks saanud,
siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et tema läbi seisab see siin teie ees tervena.
Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks!
Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!"
Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega.
Ja kui nad inimest, kes oli terveks saanud, nende juures nägid seisvat, ei olnud neil midagi öelda selle vastu,
vaid nad käskisid neid välja minna Suurkohtust, pidasid isekeskis nõu
ning ütlesid: "Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata.
Aga et seda laiemale ei levitataks rahva sekka, siis ähvardagem neid kõvasti, et nad enam ühelegi inimesele ei räägiks sel nimel!"
Ja nad kutsusid nad sisse ja keelasid neid midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel.
Aga Peetrus ja Johannes kostsid neile ning ütlesid: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise.
Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!"
Aga nad ähvardasid neid ja lasksid nad vabaks, sest nad ei leidnud midagi, mille eest neid karistada, rahva pärast, sest kõik kiitsid Jumalat selle eest, mis oli sündinud.
Sest juba rohkem kui nelikümmend aastat vana oli inimene, kellele see tervekssaamise tunnustäht oli sündinud.