Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 6 Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat!
Ja kord kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, kisendas üks naine temale ja ütles: "Aita, mu isand kuningas!"
Ja ta vastas: "Kui Jehoova sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?"
Ja kuningas küsis temalt: "Mida sa soovid?" Ja ta vastas: "See naine ütles mulle: anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!
Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis ära oma poja!"
Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli kotiriie seespool vastu ihu!
Ja ta ütles: "Jehoova tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!"
Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: "Kas näete, kuidas see tapjapoeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?"
Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli kuningas tema juurde ja ütles: "Vaata, see õnnetus tuleb Jehoovalt; kas ma pean veel lootma Jehoova peale?"
2. Kuningate 7 Aga Eliisa ütles: "Kuulge Jehoova sõna! Nõnda ütleb Jehoova: homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli!"
Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja ütles: "Vaata, isegi kui Jehoova teeks luugid taevasse, kuidas see küll võiks sündida?" Aga ta vastas: "Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid sa ei saa seda süüa!"
Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid üksteisele: "Miks me siin istume, seni kui sureme?
Kui me mõtleksime, et läheme linna, siis on linnas nälg ja me sureme seal; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti! Aga läheme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!"
Ja hämarikus nad võtsid kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtki meest!
Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: "Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hetiitide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!"
Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.
Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.
Aga siis ütlesid nad üksteisele: "Me ei talita õigesti! See päev on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab, jääme süüdlasiks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda kuningakojas!"
Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid neile ja ütlesid: "Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need olid olnud!"
Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas.
Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: "Ma ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale peitu, ise mõeldes: kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad elusalt kinni ja läheme linna!"
Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: "Võetagu ometi viis neist ülejäänud hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis saame näha!"
Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas järele Süüria sõjaväele, öeldes: "Minge ja vaadake!"
Ja nad läksid neile järele Jordanist saadik, ja vaata, kogu tee oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud! Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale.
Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe seekli Jehoova sõna kohaselt!
Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus, värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde.
Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud: "Homme sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool külimittu peent jahu ka ühe seekli,"
siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: "Vaata, isegi kui Jehoova teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?" Ent Eliisa oli vastanud: "Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid sa ei saa seda süüa!"
Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks!
2. Kuningate 8 Eliisa rääkis naisega, kelle poja ta oli teinud elavaks, ja ütles: "Võta kätte ja mine, sina ja su pere, ja ela võõrana, kus saad, sest Jehoova kutsub nälja ja see tuleb ka sellele maale seitsmeks aastaks!"
Siis naine võttis kätte ja tegi jumalamehe sõna järgi: ta läks ühes oma perega ning elas võõrana vilistide maal seitse aastat.
Aga seitsme aasta pärast tuli naine tagasi vilistide maalt ja läks paluma kuningalt abi oma koja ja põllu pärast.
Kuningas rääkis parajasti Geehasiga, jumalamehe poisiga, ja ütles: "Jutusta mulle kõigist neist suurtest tegudest, mis Eliisa on teinud!"
Ja parajasti kui ta kuningale jutustas, kuidas Eliisa oli surnu ellu äratanud, vaata, siis hüüdis naine, kelle poja ta oli ellu äratanud, kuninga poole oma koja ja põllu pärast! Ja Geehasi ütles: "Mu isand kuningas, see on too naine, ja see on tema poeg, kelle Eliisa ellu äratas!"
Ja kuningas küsis naiselt ning too jutustas temale. Siis andis kuningas temale kaasa ühe hoovkondlase ja ütles: "Muretse tagasi kõik, mis on tema oma, ja kogu põllusaak maalt lahkumise päevast kuni tänaseni!"
Ja Eliisa tuli Damaskusesse. Süüria kuningas Ben-Hadad oli siis haige. Kui temale teatati ja öeldi: "Jumalamees on tulnud siia,"
siis ütles kuningas Hasaelile: "Võta enesega ühes and, mine jumalamehele vastu ja küsi temalt Jehoova vastust, kas ma saan terveks sellest haigusest."
Ja Hasael läks temale vastu ning võttis enesega ühes anni ja kõike head, mis Damaskuses oli olemas, nelikümmend kaamelikoormat; ja ta tuli ning astus tema ette ja ütles: "Sinu poeg Ben-Hadad, Süüria kuningas, läkitas mind sinu juurde küsima: kas ma saan terveks sellest haigusest?"
Ja Eliisa vastas temale: "Mine ütle temale: sa võiksid küll terveks saada. Aga Jehoova on mulle ilmutanud, et ta siiski sureb!"
Ja ta vaatas üksisilmi Hasaelile kuni piinlikkuseni; siis jumalamees hakkas nutma.
Ja Hasael küsis: "Mispärast mu isand nutab?" Ja ta vastas: "Sellepärast et ma tean, millist kurja sa teed Iisraeli lastele: sa pistad põlema nende kindlustused, tapad mõõgaga nende noored mehed, paiskad nende lapsed vastu kaljut ja lõikad lõhki nende rasedad!"
Aga Hasael küsis: "Mis on siis su sulane, see koer, et ta võiks teha nii suuri asju?" Ja Eliisa vastas: "Jehoova on mulle ilmutanud, et sina saad Süüria kuningaks!"
Siis ta läks ära Eliisa juurest ja tuli oma isanda juurde, kes küsis temalt: "Mis Eliisa sulle ütles?" Ja ta vastas: "Tema ütles mulle, et sa võiksid küll terveks saada!"
Aga teisel päeval võttis ta vaiba, kastis selle vette ja laotas ta näo peale, nõnda et ta suri. Ja Hasael sai tema asemel kuningaks.
Õpetussõnad 16 Parem pisut õiglusega kui palju voot ülekohtuga!
Inimese süda kavandab oma teed, aga Jehoova juhib tema sammu!
Otsus on kuninga huultel: kohut mõistes tema suu ei eksi!
Õige margapuu ja vaekausid on Jehoovalt, kõik vihid kukrus on tema tehtud!
Ülekohut teha on kuningate meelest hirmus, sest aujärg kinnitatakse õigluses!
Õiglased huuled on kuningale meelepärast ja ta armastab seda, kes õigust kõneleb!
Kuninga viha on surma käskjalg, aga tark mees püüab seda lepitada!
Kuninga lahke nägu tähendab elu ja tema poolehoid on otsekui kevadine vihmapilv!
Parem on hankida tarkust kui kulda, ja mõistuse hankimine on hõbedast olulisem!
Õigete tee on hoidumine kurjast; oma hinge hoiab, kes oma teed tähele paneb!
Apostlite 22 Sellest sõnast saadik nad kuulasid teda, ja siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid: "Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!"
Ja kui nad kisendasid ja riideid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast viskasid,
käskis ülempealik teda viia kindlusesse ning ütles, et teda tuleb üle kuulata ja piitsa abil kätte saada, mis süü pärast nad nõnda tema peale kisendasid.
Aga kui nad tema olid maha sirutanud, et teda rihmadega peksta, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: "Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?"
Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas seda ülempealikule ning ütles: "Mis sa nüüd teed? See inimene on ju Rooma kodanik!"
Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning ütles: "Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?" Tema ütles: "Olen küll!"
Ja ülempealik vastas: "Ma olen suure rahaga nõutanud enesele selle Rooma kodanikuõiguse!" Ent Paulus ütles: "Aga mina olen sellena sündinud!"
Siis läksid sedamaid tema juurest ära need, kes teda pidid piitsa abil üle kuulama. Ja ülempealik kartis, kui ta teada sai, et ta on Rooma kodanik, ja et ta tema oli kinni sidunud.
Aga järgmisel päeval, tahtes õieti teada saada, mis asja pärast juudid Paulust süüdistasid, päästis ta tema köidikuist lahti ja käskis ülempreestreid ja kogu nende Suurkohtu kokku tulla, viis Pauluse sinna ja seadis ta nende ette.
Apostlite 23 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: "Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!"
Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud.
Siis Paulus ütles talle: "Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?"
Lähedal seisjad aga ütlesid: "Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?"
Paulus ütles: "Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!"
Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: "Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!"
Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.
Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.
Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: "Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või ingel temaga rääkinud?"
Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.
Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: "Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"