Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 4 Ja Eliisa läks tagasi Gilgali. Ja maal oli nälg. Ja kui prohvetijüngrid tema ees istusid, ütles ta oma poisile: "Pane suur pott tulele ja keeda prohvetijüngritele leent!"Ja üks neist läks väljale noppima kassinaereid, leidis aga metsiku väänkasvu, noppis sellelt oma kuue täis marju ja tuli ning lõikas need leemepotti, sest nad ei tundnud neid.
Ja meestele kallati süüa; aga kui nad leent sõid, siis kisendasid nad ja ütlesid: "Jumalamees, surm on potis!" Ja nad ei võinud süüa.
Tema aga ütles: "Siis tooge jahu!" Ja ta viskas selle potti ning ütles: "Kallake rahvale ja nad söögu!" Siis ei olnud potis mitte midagi halba.
Ja keegi mees tuli Baal-Saalisast ning tõi jumalamehele uudseleiba: kakskümmend odraleiba ja oma leivakotiga vastvalminud vilja. Aga tema ütles: "Anna rahvale, et nad süüa saaksid!"
Aga tema teener küsis: "Kuidas ma seda sajale mehele ette annan?" Ja ta vastas: "Anna rahvale ja nad söögu, sest nõnda ütleb Jehoova: sellest saab süüa ja jääb ülegi!"
Ja ta pani neile ette ja nad sõid ning jätsid ülegi, Jehoova sõna peale.
2. Kuningate 5 Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda ees suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Jehoova andnud Süüriale võidu. See vapper mees aga oli pidalitõbine.
Kord olid süürlased käinud röövretkel ja olid Iisraeli maalt vangina kaasa toonud pisikese tüdruku, kes teenis Naamani naist.
See tütarlaps ütles oma emandale: "Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!"
Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: "Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraeli maalt!"
Ja Süüria kuningas ütles: "Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!" Ja ta läks ning võttis enesega ühes kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme ülikonda riideid.
Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: "Kui nüüd see kiri jõuab su kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma sulase Naamani, et sa teeksid tema pidalitõvest terveks!"
Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: "Kas mina olen Jumal, et ma võin suretada ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe pidalitõvest terveks! Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga tüli!"
Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: "Miks sa oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta saab teada, et Iisraelis on prohvet!"
Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees.
Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: "Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!"
Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: "Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Jehoova, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve!
Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?" Ja ta pöördus ning läks ära vihasena.
Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: "Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Saati siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!"
Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes pisikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks!
Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kõik ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: "Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis! Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!"
Aga Eliisa vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte!" Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus.
Ja Naaman ütles: "Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui paar hobueesleid jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Jehoovale!
Selle asja pärast aga andku Jehoova andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Jehoova andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!"
Ja Eliisa ütles temale: "Mine rahuga!" Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale,
siis mõtles Geehasi, jumalamehe Eliisa poiss: "Vaata, mu isand keeldus võtmast selle süürlase Naamani käest, mis ta oli toonud. Nii tõesti kui Jehoova elab, ma jooksen temale järele ja võtan ta käest midagi!"
Ja Geehasi ajas taga Naamanit. Kui Naaman nägi teda enesele järele jooksvat, siis kargas ta vankrist temale vastu ja küsis: "Kas kõik on hästi?"
Ta vastas: "Hästi! Mu isand läkitas mind ütlema: vaata, just nüüd tuli mu juurde Efraimi mäestikust kaks noort meest prohvetijüngreist. Anna neile talent hõbedat ja kaks ülikonda riideid!"
Ja Naaman ütles: "Ole hea, võta kaks talenti!" Ja ta käis temale peale ning sidus kaks talenti hõbedat kahte kukrusse ja andis need ühes kahe ülikonna riietega oma kahe poisi kätte, et nad kannaksid neid tema ees.
Aga kui ta jõudis künkale, siis ta võttis need nende käest ja pani kotta hoiule; siis saatis ta mehed minema ja need läksid ära.
Ja ta läks sisse ning astus oma isanda juurde. Ja Eliisa küsis temalt: "Kust sa tuled, Geehasi?" Ja ta vastas: "Su sulane pole käinud ei siin ega seal!"
Ja Eliisa ütles: "Kas mu süda ei käinud ühes sinuga, kui mees pöördus oma vankrist sulle vastu? Kas nüüd on aeg võtta hõbedat ja hankida riideid, õlipuuaedu ja viinamägesid, pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid?
Sellepärast jääb Naamani pidalitõbi igavesti sinu ja su soo külge!" Ja Geehasi läks ta juurest välja, olles pidalitõvest valge nagu lumi!
2. Kuningate 6 Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: "Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas!
Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime istuda!" Ja ta ütles: "Minge!"
Aga üks neist ütles: "Ole hea ja tule ühes oma sulastega!" Ja ta vastas: "Ma tulen!"
Ja ta läks ühes nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.
Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette! Ta kisendas ning ütles: "Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!"
Aga jumalamees küsis: "Kuhu see kukkus?" Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas ühe puu ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma!
Ja ta ütles: "Tõsta see üles!" Ja mees sirutas käe ning võttis selle.
Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: "Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri!"
Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: "Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!"
Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.
Ja Süüria kuninga süda muutus rahutuks selle asja pärast ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: "Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?"
Siis ütles üks tema sulaseist: "Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada needki sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris!"
Siis ta ütles: "Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen teda kinni võtta!" Ja temale anti teada ning öeldi: "Vaata, ta on Dotanis!"
Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.
Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid! Ja ta teener ütles temale: "Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?"
Aga ta vastas: "Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!"
Ja Eliisa palvetas ning ütles: "Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!" Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa!
Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Jehoovat ja ütles: "Löö seda rahvast pimestusega!" Ja ta lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.
Ja Eliisa ütles neile: "See ei ole õige tee ega õige linn! Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!" Ja ta viis nad Samaariasse.
Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: "Jehoova, tee lahti nende silmad, et nad näeksid!" Ja Jehoova tegi lahti nende silmad ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat!
Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: "Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?"
Aga ta vastas: "Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!"
Siis ta valmistas neile suure söömaaja ning nad sõid ja jõid; seejärel ta laskis nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.
Psalm 79 Aasafi laul. Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks!
Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metselajaile!
Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat!
Me oleme saanud teotuseks oma naabritele, irvituseks ja pilkeks oma ümbruskonnale!
Kui kaua sa, Jehoova, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli?
Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!
Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puupaljaks teinud tema eluaseme!
Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate pahategusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!
Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!
Mispärast peavad paganad ütlema: kus on nende Jumal? Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulase veri, mis on valatud!
Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surmalapsed
ja tasu meie naabritele seitsmekordselt nende sülle nende teotamine, millega nad on teotanud sind, Issand!
Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname sind igavesti; me jutustame su kiidetavust põlvest põlve!
Apostlite 21 Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid teda Aasiast olevad juudid pühakojas ja ajasid kõik rahva kihama ning pistsid oma käed tema külge
ja kisendasid: "Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on see mees, kes igal pool õpetab kõiki inimesi meie rahva ja käsu ja selle paiga vastu; pealegi on ta toonud kreeklasi pühakotta ja selle paiga rüvetanud!"
Sest nad olid enne näinud temaga linnas olevat efeslase Trofimose ja arvasid temast, et Paulus oli ta toonud pühakotta.
Ja kogu linn tõusis liikvele ning rahvast jooksis kokku. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning tõmbasid ta pühakojast välja, ja uksed pandi kohe lukku.
Juba nad tahtsid teda tappa, kui ülempealikule teada anti, et kõik Jeruusalemm on kihamas.
See võttis sedamaid sõjamehi ja pealikuid enesega ja tuli joostes nende juurde. Kui nad ülempealikut ja sõjamehi nägid, lakkasid nad Paulust peksmast.
Siis astus ülempealik ette, võttis ta oma hoole alla, käskis ta kahe ahelaga kinni siduda ja küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.
Aga rahva seast kisendasid ühed seda, teised teist. Ja et ta ei võinud õieti asja teada saada kära pärast, käskis ta tema viia kindlusesse.
Kui aga Paulus jõudis trepile, pidid sõjamehed teda kandma rahvatungi pärast,
sest suur rahvahulk käis järel ja kisendas: "Hukka ta ära!"
Ja kui Paulust juba oldi viimas kindlusesse, ütles ta ülempealikule: "Kas mul on luba midagi sulle rääkida?" Aga tema ütles: "Kas sa oskad kreeka keelt?
Kas sina ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu tõstis ja viis välja kõrbe neli tuhat mõrtsukat?"
Paulus ütles: "Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik; aga ma palun sind, anna mulle luba rahvale kõnelda!"
Kui ta andis loa, astus Paulus astmeile ning andis käega rahvale märku. Kui kõik vait jäid, hakkas ta kõnelema heebrea keeli ning ütles:
Apostlite 22 "Mehed, vennad ja vanemad, kuulge nüüd, mida ma enese kaitseks teile räägin!"
Kui nad kuulsid, et ta neile räägib heebrea keeli, jäid nad veel vaiksemaks. Ja tema ütles:
"Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja kasvatatud siin selles linnas Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks; ja ma olin agar Jumala nõudja, nõnda nagu teie kõik tänapäeval olete.
Ja sellisena ma kiusasin taga seda õpetust vereni, köites ja viies vangi niihästi mehi kui naisi,
nõnda nagu mulle võivad anda tunnistust ka ülempreester ja kogu vanematekogu, kellelt ma sain ka kirju viimiseks vendadele Damaskusesse; ja ma olin sinna minemas kinni siduma ka neid, kes seal olid, ja Jeruusalemma viima, et neid nuheldaks.
Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast!
Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad?
Mina aga vastasin: kes sa oled, isand? Ja ta ütles mulle: mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sa taga kiusad!
Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, kes minuga rääkis, nad ei kuulnud!
Siis ma ütlesin: Issand, mida ma pean tegema? Aga Issand ütles mulle: tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha.
Ja kui ma selle heleda valguse pärast ei võinud näha, talutasid mind kättpidi mu kaasasolijad, ja ma jõudsin Damaskusesse.
Siis keegi Ananias, käsuõpetuselt jumalakartlik mees, kellel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
tuli mu juurde, astus ligi ja ütles mulle: Saul, vend, näe jälle! Ja selsamal tunnil ma nägin jälle ning vaatasin talle otsa.
Tema aga ütles: meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält tema suust,
sest sa pead olema tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud.
Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime.
Kui ma siis jälle tulin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, sündis minuga, et ma otsekui enesest ära olin
ja nägin teda. Ja tema ütles mulle: tõtta ja mine kohe ära Jeruusalemmast, sellepärast et nad sinu tunnistust minu kohta vastu ei võta!
Ja mina ütlesin: Issand, nad teavad seda ise, et ma viisin vangi ja peksin kogudusekodades neid, kes uskusid sinusse.
Ja kui Stefanose, su tunnistaja veri ära valati, siis minagi juures olles kiitsin seda heaks ja hoidsin nende riideid, kes teda tapsid.
Ja tema ütles mulle: mine, sest ma tahan sind läkitada kaugele paganate sekka!"
Sellest sõnast saadik nad kuulasid teda, ja siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid: "Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!"