Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 3 Ja Jooram, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati kaheksateistkümnendal aastal ja ta valitses kaksteist aastat.Tema tegi kurja Jehoova silmis, aga mitte nõnda, nagu ta isa ja ema, sest ta kõrvaldas Baali samba, mille ta isa oli teinud.
Ometi püsis ta Nebati poja Jerobeami pattudes, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema; neist ta ei loobunud.
Moabi kuningas Meesa oli lambakasvataja ja tema andis maksuna Iisraeli kuningale sada tuhat lambatalle ja saja tuhande jäära villad.
Aga kui Ahab suri, siis Moabi kuningas taganes Iisraeli kuningast.
Siis läks kuningas Jooram päevapealt Samaariast välja ja luges üle kogu Iisraeli.
Ja ta läks ning läkitas ütlema Juuda kuningale Joosafatile: "Moabi kuningas on minust taganenud. Kas tuled ühes minuga sõdima Moabi vastu?" Ja too vastas: "Tulen! Mina nagu sina, minu rahvas nagu sinu rahvas, minu hobused nagu sinu hobused!"
Ja ta küsis: "Missugust teed me läheme?" Ja Jooram vastas: "Edomi kõrbe teed!"
Nii läksid Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas ja Edomi kuningas. Aga kui nad olid käinud seitsme päeva tee, siis ei olnud vett sõjaväel ega lojustel, kes nende kannul käisid.
Ja Iisraeli kuningas ütles: "Oh häda! Küllap on Jehoova kutsunud need kolm kuningat, et neid Moabi kätte anda!"
Aga Joosafat ütles: "Kas ei ole siin mõnd Jehoova prohvetit, kelle läbi me saaksime küsida Jehoovalt?" Siis kostis keegi Iisraeli kuninga sulaseist ja ütles: "Siin on Eliisa, Saafati poeg, kes valas vett Eelija käte peale!"
Joosafat ütles: "Temal on Jehoova sõna!" Siis läksid Iisraeli kuningas ja Joosafat ja Edomi kuningas tema juurde.
Aga Eliisa ütles Iisraeli kunigale: "Mis on mul sinuga tegemist? Mine oma isa ja ema prohvetite juurde!" Ent Iisraeli kuningas ütles temale: "Ei, vaid Jehoova on kutsunud need kolm kuningat, et neid Moabi kätte anda!"
Siis ütles Eliisa: "Nii tõesti kui vägede Jehoova elab, kelle ees ma seisan, kui ma ei peaks lugu Joosafatist, Juuda kuningast, siis ma ei vaatakski su poole ega näekski sind!
Nüüd aga tooge mulle üks mängumees!" Ja kui mängumees kannelt lõi, siis sündis, et Jehoova käsi tuli tema peale
ja ta ütles: "Nõnda ütleb Jehoova: tehke siia orgu auk augu kõrvale.
Sest Jehoova ütleb nõnda: te ei saa näha tuult ega vihma, kuid see org tuleb vett täis ja te saate juua, teie ja teie kariloomad ja lojused.
Aga see on Jehoova silmis tühine asi - ta annab ka Moabi teie kätte
ja te vallutate kõik kindlustatud linnad ja kõik paremad linnad, te raiute maha kõik head puud, matate kinni kõik veeallikad ja rikute kividega kõik head põllud."
Ja hommikul, roaohvri ajal, vaata, siis sündis et Edomi poolt tuli vesi ja maa täitus veega!
Kui kõik moabiidid kuulsid, et kuningad olid tulnud sõdima nende vastu, siis hüüti kokku kõik, kes suutsid vööd vööle panna, ja neist vanemad, ja nad asusid rajale.
Aga kui nad hommikul vara üles tõusid ja päike paistis vee peale, siis nägid moabiidid, et vesi nende ees oli punane nagu veri!
Ja nad ütlesid: "See on veri! Kuningad on isekeskis mõõkadega raiunud ja üksteist maha löönud! Ja nüüd, Moab, saagile!"
Aga kui nad tulid Iisraeli leeri, siis tõusid Iisraeli lapsed ja lõid moabiite ning need põgenesid nende eest; aga nad tungisid edasi ja lõid moabiite.
Ja nad kiskusid linnad maha, igamees viskas kive igale heale põllule ja nad täitsid need; ja nad matsid kinni kõik veeallikad ja raiusid maha kõik head puud, kuni jäid alles ainult Kiir-Hareseti kivid, mida lingumehed piirasid ja tabasid.
Kui Moabi kuningas nägi, et taplus käis temale üle jõu, siis võttis ta enesega ühes seitsesada mõõgatõmbajat meest, et läbi murda Edomi kuninga kohalt; aga nad ei suutnud.
Siis ta võttis oma esmasündinud poja, kes pidi saama tema asemel kuningaks, ja ohverdas selle põletusohvriks müüri peal. Siis valdas suur viha Iisraeli ja nad läksid ära tema kallalt ning tulid tagasi omale maale.
2. Kuningate 4 Kord hüüdis Eliisale keegi naine, üks prohvetijüngrite naisi, öeldes: "Su sulane, minu mees, on surnud! Ja sa tead, et su sulane kartis Jehoovat. Nüüd tuleb võlausaldaja mu kaht poega enesele orjaks võtma!"
Ja Eliisa ütles temale: "Mis ma pean sulle tegema? Ütle mulle, mis sul kojas on!" Ja ta vastas: "Su ümmardajal ei ole kojas mitte midagi muud kui kruus õli!"
Siis ta ütles: "Mine palu enesele külast astjaid, kõigilt oma naabreilt, tühje astjaid ja mitte liiga vähe.
Siis mine ja sule uks enese ja oma poegade järelt ja vala kõigisse neisse astjaisse; ja mis saab täis, pane kõrvale!"
Ja naine läks ta juurest ära ja sulges ukse enese ja oma poegade järelt; nemad tõid temale astjaid ja tema valas sisse.
Ja kui astjad said täis, siis ta ütles oma pojale: "Too mulle veel üks astja!" Aga poeg vastas temale: "Astjat ei ole enam!" Ja õlivool lakkas.
Siis ta tuli ja kuulutas seda jumalamehele; ja see ütles: "Mine müü õli ära ja tasu oma võlg! Sina ja su pojad aga elage ülejäägist!"
Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta sealt läbi läks, ta põikas sinna leiba võtma.
Ja naine ütles oma mehele: "Vaata, ma tean, et see, kes alati meilt mööda läheb, on püha jumalamees.
Korraldagem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja küünlajalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna."
Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja magas seal.
Ja ta ütles oma poisile Geehasile: "Kutsu see suunemlanna!" Ja see kutsus tema ning naine astus ta ette.
Siis ta ütles poisile: "Ütle ometi temale: vaata, sa oled meie pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?" Aga naine vastas: "Ma elan ju oma rahva keskel!"
Eliisa küsis: "Mida siis saaks teha tema heaks?" Ja Geehasi vastas: "Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana!"
Siis ta ütles: "Kutsu tema!" Ja ta kutsus tema, ja naine astus uksele.
Ja Eliisa ütles: "Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad poega!" Aga ta vastas: "Ei, mu isand! Sina jumalamees, ära peta oma ümmardajat!"
Ent naine sai käima peale ja tõi aasta pärast selsamal ajal poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud.
Ja kui laps oli suuremaks kasvanud, siis juhtus ühel päeval, et ta läks välja oma isa juurde, kes oli lõikajate juures,
ja ütles oma isale: "Mu pea! Mu pea!" Ja see ütles oma poisile: "Kanna tema ta ema juurde!"
Ja see kandis teda ning viis ta tema ema juurde; ja ta istus selle põlvil kuni keskpäevani; siis ta suri.
Ja ema läks üles ja pani tema jumalamehe voodisse, sulges ukse tema järelt ja läks välja.
Siis kutsus ta oma mehe ja ütles: "Läkita mulle nüüd keegi poistest ja üks emaeesel, siis ma ruttan jumalamehe juurde ja tulen kohe tagasi!"
Aga mees ütles: "Miks sa täna lähed tema juurde? Ei ole ju noorkuu ega hingamispäev!" Kuid ta vastas: "Ole mureta!"
Ja ta saduldas emaeesli ning ütles oma poisile: "Aja ühtesoodu ja ära peata mu sõitu muidu kui ma sulle ütlen!"
Ja ta läks ning tuli jumalamehe juurde Karmeli mäele; ja kui jumalamees teda eemalt nägi, siis ta ütles Geehasile, oma poisile: "Näe, see on suunemlanna!
Jookse nüüd temale vastu ja küsi temalt: kas sinu ja su mehe ja su poja käsi käib hästi?" Ja naine vastas: "Hästi!"
Ja kui ta tuli jumalamehe juurde mäele, siis ta võttis tema jalgade ümbert kinni; aga Geehasi astus ligi, et teda eemale tõugata; kuid jumalamees ütles: "Jäta ta rahule, sest ta hing on meeleheitel! Jehoova on seda varjanud minu eest ega ole mulle avaldanud!"
Ja naine ütles: "Kas ma palusin oma isandalt poega? Kas ma ei öelnud, et ära mind peta?"
Siis Eliisa ütles Geehasile: "Pane vöö vööle, võta minu sau kätte ja mine. Kui sa kohtad kedagi, siis ära tereta teda ja kui keegi teretab sind, siis ära vasta temale. Ja pane mu sau poisikese silmade peale!"
Aga poisikese ema ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ei jäta ma sind!" Siis Eliisa tõusis ja läks tema järele.
Aga Geehasi oli läinud nende ees ja oli pannud saua poisikese silmade peale: kuid ei häält ega märkamist! Ja ta tuli tagasi temale vastu ja jutustas talle, öeldes: "Poisike ei ärganud!"
Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse!
Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlemate järelt ja palus Jehoovat.
Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal küürutas, siis soojenes lapse ihu.
Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja küürutas tema peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad.
Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: "Kutsu see suunemlanna!" Ja ta kutsus teda ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: "Võta oma poeg!"
Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani, võttis oma poja ja läks välja.
Psalm 78 Aga nemad kiusasid ja vihastasid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
ja vihastasid teda oma ohvrikõrgustikega ning põhjustasid tema püha viha oma ebajumalate kujudega!
Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele!
Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu!
Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu!
Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes viinast hõiskab,
ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks!
Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu!
Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab!
Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks!
ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära pudulojuste taradest!
Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli!
Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega!
Apostlite 21 Aga kui me neist olime lahkunud ja laevaga teele läinud, purjetasime otsekohe Koossi, aga teisel päeval Roodosesse ja sealt Patarasse.
Seal me leidsime laeva, mis läks Foiniikiasse, astusime sellesse ja purjetasime minema.
Kui Küpros meile hakkas paistma, jätsime selle vasakut kätt ja purjetasime Süüriasse ning maabusime Tüüroses, sest seal pidi laev koormast tühjendatama.
Seal me kohtasime jüngreid ning jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.
Aga kui meie aeg lõppes, läksime teele. Ja nad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me heitsime põlvili ranna äärde ning palvetasime.
Ja kui me olime üksteise jätnud jumalaga, astusime laeva; aga nemad pöördusid tagasi koju.
Tüürosest me sõitsime Ptolemaisse ja lõpetasime seal oma laevasõidu; me teretasime vendi ja jäime nende juurde üheks päevaks.
Aga järgmisel päeval läksime sealt välja ja tulime Kaisareasse; me läksime evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde.
Temal oli neli tütart; need olid neitsid ja ennustasid.
Aga kui me mõned päevad seal viibisime, tuli sinna prohvet Judeast, Aagabus nimi.
Tema tuli meie juurde ja võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ja ütles: "Seda ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemmas nõnda kinni ja annavad ta paganate kätte!"
Kui me seda kuulsime, palusime teda meie ja ka teised, kes seal elasid, et ta ei läheks Jeruusalemma.
Siis Paulus vastas: "Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant? Sest ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime pärast!"
Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, jäime rahule ja ütlesime: "Issanda tahtmine sündigu!"
Pärast neid päevi me valmistusime teele ja läksime Jeruusalemma.
Ja meiega ühes tulid mõned jüngrid Kaisareast, kes meid viisid ühe vana jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külaliseks me pidime jääma.
Ja kui me jõudsime Jeruusalemma, võtsid vennad meid heal meelel vastu.
Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jakoobuse juurde. Ja kõik vanemad tulid sinna.
Ja kui ta neid oli teretanud, jutustas ta järgemööda kõik, mis Jumal oli teinud paganate seas tema ameti kaudu.
Seda kuuldes nad andsid Jumalale au ning ütlesid talle: "Sa näed, vend, kui mitu tuhat juuti on, kes on saanud usklikuks, ja need kõik peavad kangesti käsu kombeid.
Aga nad on saanud kuulda sinust, et sina õpetavat juute, kes elavad paganate seas, taganema Moosesest öeldes, et ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada usukommete järgi.
Mis nüüd teha? Igatahes nad saavad kuulda, et sa oled tulnud.
Siis tee nüüd seda, mis me sulle ütleme: meil on neli meest, kes on võtnud eneste peale tõotuse.
Need võta enese juurde ning puhasta ennast ühes nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea pügaksid; siis märkavad kõik, et see on tühi, mis nad sinust on kuulnud, vaid et ka sina ise elad käsku pidades.
Aga paganate kohta, kes on saanud usklikuks, oleme otsustanud ja läkitanud kirja, et neil on tarvis hoiduda ebajumala ohvrilihast ja verest ja lämbunu lihast ja hooraelust!"
Siis võttis Paulus mehed enese juurde ja järgmisel päeval ta laskis ennast ühes nendega puhastada, läks pühakotta ja teatas, et puhastuspäevad on lõppenud, ja jäi sinna, kuni nende igaühe eest oli ohver toodud.