Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 18 Ja Iisraeli kuninga Hoosea, Eela poja kolmandal aastal sai kuningaks Hiskija, Juuda kuninga Ahase poeg.Tema oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Abi, Sakarja tütar.
Tema tegi, mis õige oli Jehoova silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa Taavet oli teinud.
Tema kõrvaldas ohvrikünkad, purustas sambad, raius maha viljakustulba ja pihustas vaskmao, mille Mooses oli teinud; sest kuni nende päevadeni olid Iisraeli lapsed suitsutanud sellele; seda kutsuti Nehustaniks.
Tema lootis Jehoova, Iisraeli Jumala peale ja tema sarnast ei olnud kõigi Juuda kuningate hulgas, kes olid enne või pärast teda.
Tema kiindus Jehoovasse ega lahkunud tema järelt, vaid pidas tema käske, mis Jehoova oli Moosesele andnud.
Ja Jehoova oli temaga; kõikjal, kuhu ta läks, oli tal edu. Ta hakkas vastu Assuri kuningale ega teeninud teda.
Ta lõi viliste kuni Assani ja selle rajadeni, niihästi vahitorne kui kindlustatud linnu.
Aga kuningas Hiskija neljandal aastal, see on Iisraeli kuninga Hoosea, Eela poja seitsmendal aastal, tuli Assuri kuningas Salmaneser Samaaria vastu ja piiras seda
ning vallutas selle kolme aasta pärast. Hiskija kuuendal aastal, see on Iisraeli kuninga Hoosea üheksandal aastal, vallutati Samaaria.
Ja Assuri kuningas viis Iisraeli Assurisse ning saatis nad Halasse ja Haabori äärde - jõgi Goosanis - ja meedlaste linnadesse,
sellepärast et nad ei olnud kuulanud Jehoova, oma Jumala häält, vaid olid rikkunud ta lepingu, kõik selle, mis Mooses, Jehoova sulane oli käskinud; nad ei kuulanud seda ega teinud selle järgi.
Kuningas Hiskija neljateistkümnendal aastal tuli Assuri kuningas Sanherib kõigi Juuda kindlustatud linnade kallale ja vallutas need.
Siis läkitas Juuda kuningas Hiskija Laakisesse Assuri kuningale ütlema: "Ma olen pattu teinud! Mine mu kallalt ära! Mis sa mulle peale paned, seda ma tahan kanda!" Ja Assuri kuningas pani Juuda kuninga Hiskija peale kolmsada talenti hõbedat ja kolmkümmend talenti kulda.
Ja Hiskija andis kõik Jehoova kojas ja kuningakoja varanduste hulgas leiduva hõbeda.
Sel korral Hiskija raius ära Jehoova templi uksed ja piidad, mis Juuda kuningas Hiskija ise oli karratanud, ja andis need Assuri kuningale.
Aga Assuri kuningas läkitas Laakisest ülemjuhataja, ülemkammerhärra ja ülemjoogikallaja suure väehulgaga Jeruusalemma kuningas Hiskija vastu. Need tulid ja jõudsid Jeruusalemma. Kui nad olid tulnud ja pärale jõudnud, siis nad peatusid ülatiigi veejuhtme juures, mis on Vanutajavälja maantee ääres.
Ja kui nad hüüdsid kuningat, siis läksid välja nende juurde Eljakim, Hilkija poeg, kes oli kojaülem, kirjutaja Sebna ja nõunik Joa, Aasafi poeg.
Ja ülemjoogikallaja ütles neile: "Öelge ometi Hiskijale: nõnda ütleb suurkuningas, Assuri kuningas: mis lootus see on, mida sa hellitad?
Sa arvad, et paljad sõnad on nõu ja jõud võitluseks! Kelle peale sa nüüd loodad, et oled mulle vastu hakanud?
Vaata, nüüd sa loodad Egiptuse, tolle murtud pillirookepi peale, mis tungib pihku ja puurib selle läbi, kui keegi selle peale toetub! Niisugune on vaarao, Egiptuse kuningas kõigile, kes loodavad tema peale.
Või kui te mulle ütlete: me loodame Jehoova, oma Jumala peale! kas pole siis mitte tema see, kelle ohvrikünkad ja altarid Hiskija kõrvaldas, öeldes Juudale ja Jeruusalemmale: selle altari ees te peate kummardama Jeruusalemmas?
Nüüd aga vea ometi kihla mu isandaga, Assuri kuningaga: mina annan sulle kaks tuhat hobust, kui sa suudad hankida neile ratsanikke!
Kuidas sa siis saaksid tagasi tõrjuda asevalitseja, ühe mu isanda vähimaist sulaseist? Aga sa loodad Egiptuse, tema sõjavankrite ja ratsanike peale!
Kas ma siis nüüd ilma Jehoovata olen tulnud selle paiga vastu, et seda hävitada? Jehoova ise ütles mulle: mine sinna maale ja hävita see!"
Siis ütlesid Eljakim, Hilkija poeg, Sebna ja Joa ülemjoogikallajale: "Räägi ometi oma sulastega aramea keelt, sest me mõistame seda, aga ära räägi meiega juudi keelt müüri peal oleva rahva kuuldes!"
Kuid ülemjoogikallaja vastas neile: "Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvaile meestele, kes ühes teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!"
Ja ülemjoogikallaja astus ette ning hüüdis valju häälega juudi keeli, rääkis ja ütles: "Kuulge suurkuninga, Assuri kuninga sõna!
Nõnda ütleb kuningas: ärge laske endid Hiskijast petta, sest tema ei suuda teid päästa minu käest!
Ärgu pangu Hiskija teid lootma Jehoova peale, öeldes: Jehoova päästab meid kindlasti ja seda linna ei anta Assuri kuninga kätte!
Ärge kuulake Hiskijat, sest Assuri kuningas ütleb nõnda: tehke minuga alistusleping ja tulge välja mu juurde, siis te võite süüa igamees oma viinapuust ja igamees oma viigipuust ja juua igamees oma kaevust vett,
kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie maa sarnane, vilja ja viina maa, leiva ja viinamägede maa, õlipuude ja mee maa, ja te jääte elama ega sure. Aga ärge kuulake Hiskijat, sest tema ässitab teid, kui ta ütleb: Jehoova päästab meid!
Kas on muude rahvaste jumalaist mõni päästnud oma maa Assuri kuninga käest?
Kus on Hamati ja Arpadi jumalad? Kus on Sefarvaimi, Heena ja Ivva jumalad? Kas need päästsid Samaaria minu käest?
Kes kõigi teiste maade jumalaist on päästnud oma maa minu käest, et Jehoova peaks päästma Jeruusalemma minu käest?"
Aga rahvas vaikis ega vastanud temale sõnagi, sest niisugune oli kuninga käsk, kes oli öelnud: "Ärge vastake temale!"
Siis tulid kojaülem Eljakim, Hilkija poeg, kirjutaja Sebna ja nõunik Joa, Asafi poeg, Hiskija juurde, riided lõhki käristatud, ja kandsid temale ette ülemjoogikallaja sõnad.
2. Kuningate 19 Kui kuningas Hiskija seda kuulis, siis ta käristas oma riided lõhki, kattis ennast kotiriidega ja läks Jehoova kotta.
Ja ta läkitas kojaülema Eljakimi, kirjutaja Sebna ja preestrite vanemad, kotiriided seljas, prohvet Jesaja, Aamotsi poja juurde,
et need ütleksid temale: "Nõnda ütleb Hiskija: see päev on ahastuse, sõitluse ja teotuse päev! Jah, lapsed on küll jõudnud emakasuudmeni, aga sünnituseks ei ole rammu!
Vahest Jehoova, su Jumal, kuuleb siiski kõiki ülemjoogikallaja sõnu, kelle tema isand, Assuri kuningas, läkitas teotama elavat Jumalat, ja nõuab aru nende sõnade pärast, mida Jehoova, su Jumal, on pidanud kuulma? Tee siis palvet selle jäägi pärast, kes veel on olemas!"
Kui kuningas Hiskija sulased tulid Jesaja juurde,
siis ütles Jesaja neile: "Öelge oma isandale nõnda: nõnda ütleb Jehoova: ära karda sõnade pärast, mida sa oled kuulnud, millega Assuri kuninga poisid mind on teotanud.
Vaata, ma panen temasse niisuguse vaimu, et kui ta kuuleb kuulujuttu, siis ta läheb tagasi omale maale ja ma lasen tema langeda mõõga läbi ta omal maal!"
Ja ülemjoogikallaja pöördus tagasi ning leidis Assuri kuninga sõdivat Libna vastu; sest ta oli kuulnud, et too oli Laakisest edasi läinud.
Aga kui Sanherib kuulis kõneldavat Tirhakast, Etioopia kuningast: "Vaata, ta on välja tulnud, et sõdida sinu vastu!" siis ta läkitas käskjalad taas Hiskija juurde, öeldes:
"Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte!
Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades! Ja sind peaks päästetama!
Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi?
Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?"
Psalm 82 Aasafi laul. Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas!
Kui kaua te mõistate kohut ülekohtuselt ja hoiate õelate poole? Sela.
Mõistke kohut vaevalisele ja vaeselelapsele, mõistke õigust viletsale ja kehvale!
Päästke vaevalised ja vaesed, vabastage nad õelate käest!
Nad ei tea ega saa sellest aru; nad käivad pimeduses; kõikuma on löönud kõik ilmamaa alused!
Mina küll ütlesin: teie olete jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed!
Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest!
Tõuse, Jumal, ja mõista maailmale kohut, sest sina pärid kõik rahvad!
Apostlite 27 Aga kui lõunatuul hakkas puhuma ja nad arvasid oma nõu võivat täide viia, tõmbasid nad ankru üles ja liikusid edasi Kreeta ranna läheduses.
Ent varsti pärast seda tõusis saare poolt marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
Kui laev kisti sellega kaasa ega saanud tuulele vastu panna, andsime endid tuule ajada.
Sattudes siis ühe väikese saare varju, mida hüütakse Klaudaks, suutsime hädavaevalt toime saada paadiga.
Kui see oli üles tõmmatud, tarvitati veel teisi abinõusid ja laev seoti ümbert kinni. Ja et kardeti sattuda Sürti liivale, võeti purjed maha ja lasti ennast edasi ajada.
Aga kui rajuilm meid väga vintsutas, heitsid nad teisel päeval muist koormat välja.
Ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega laeva riistad välja.
Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, lõppes viimaks kõik lootus veel pääseda.
Kui nad siis kaua olid olnud söömata, astus Paulus nende keskele ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud kuulama minu nõu ja Kreetast mitte ära tulema, siis te oleksite vältinud selle häda ja kahju.
Nüüd ma manitsen teid olla julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev.
Sest sel ööl seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle oma ma olen ja keda ma ka teenin,
ning ütles: ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval!
Sellepärast, mehed, olge julges meeles, sest ma usun Jumalat, et nõnda sünnib, nagu mulle on öeldud!
Aga me peame ajama ühele saarele."
Kui juba jõudis kätte neljateistkümnes öö, kui meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis arvasid laevamehed kesköö ajal endid ühele maale lähenevat.
Ja kui nad loodi vette heitsid, leidsid nad kakskümmend sülda vett. Ja kui nad pisut edasi olid jõudnud ja jälle loodi heitsid, leidsid nad viisteist sülda vett.
Siis nad kartsid sattuda karile ja heitsid laeva tagumisest otsast välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja paati merre lasksid, nagu tahaksid nad laeva ninast ankrut sisse lasta,
ütles Paulus pealikule ja sõjameestele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!"
Siis raiusid sõjamehed paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: "Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud.
Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsemiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!"
Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma.
Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba.
Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.
Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada.
Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole.
Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes.
Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema.
Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale,
aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsesid kõik tervelt maale.