Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 16 Pekahi, Remalja poja seitsmeteistkümnendal aastal sai kuningaks Ahas, Juuda kuninga Jootami poeg.Ahas oli kuningaks saades kakskümmend aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat. Tema ei teinud, mis õige oli Jehoova, tema Jumala silmis, nõnda nagu tema isa Taavet,
vaid käis Iisraeli kuningate teed ja laskis isegi oma poja käia läbi tule nende rahvaste jäledate tegude eeskujul, keda Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
Ta ohverdas ning suitsutas ohvrikünkail ja kõrgendikel ja iga halja puu all.
Siis tulid Süüria kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, sõdima Jeruusalemma vastu; ja nad piirasid Ahast, aga ei suutnud teda võita.
Sel ajal võttis Süüria kuningas Retsin Süüriale tagasi Eelati ja ajas juudid Eelatist välja ja süürlased tulid Eelatisse ning elavad seal tänapäevani.
Aga Ahas läkitas käskjalad ütlema Assuri kuningale Tiglat-Pileserile: "Mina olen su sulane ja su poeg! Tule ja päästa mind Süüria kuninga ja Iisraeli kuninga käest, kes mulle kallale kipuvad!"
Ja Ahas võttis hõbeda ja kulla, mis leidus Jehoova kojas ja kuningakoja varanduste hulgas, ning läkitas meeleheaks Assuri kuningale.
Ja Assuri kuningas kuulas teda; ja Assuri kuningas tuli Damaskuse vastu ning vallutas selle, viis rahva asumisele Kiiri ja surmas Retsini.
Kui kuningas Ahas läks Damaskusesse kohtama Assuri kuningat Tiglat-Pileserit, siis ta nägi Damaskuses olevat altarit ja kuningas Ahas läkitas preester Uurijale altari kuju ja mudeli täpselt samas tegumoes.
Ja preester Uurija ehitas altari täpselt selle eeskuju järgi, mille kuningas Ahas oli läkitanud Damaskusest; nõnda valmistas preester Uurija selle enne kui kuningas Ahas jõudis tagasi Damaskusest.
Ja kui kuningas tuli Damaskusest ja kui kuningas nägi altarit, siis astus kuningas altari juurde ja ohverdas selle peal.
Ta süütas põlema oma põletus- ja roaohvri, valas joomaohvri ja piserdas altari peale oma tänuohvri vere.
Jehoova ees oleva vaskaltari ta aga kõrvaldas koja eest, uue altari ja Jehoova koja vahelt, ja pani selle uue altari kõrvale põhja poole.
Ja kuningas Ahas andis preester Uurijale käsu, öeldes: "Süüta suurel altaril hommikune põletusohver ja õhtune roaohver ning kogu maa rahva põletusohver ja nende roaohver ja joomaohvrid; ja piserda selle peale kõik põletusohvri veri ja kõik tapaohvri veri; aga vaskaltari osas ma veel mõtlen!"
Ja preester Uurija tegi kõik nõnda, nagu kuningas Ahas käskis.
Ja kuningas Ahas raius ära aluste toed ning kõrvaldas pesunõu nende pealt; ja ta tõstis vaskmere vaskhärgade pealt, mis olid selle all, ja pani selle kivipõrandale.
Ja hingamispäeva kaetud käigu, mis oli ehitatud koja külge, ja kuninga välimise sissekäigu kõrvaldas ta Jehoova kojast Assuri kuninga pärast.
Ja mis veel tuleks öelda Ahasest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Ja Ahas läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ja tema poeg Hiskija sai tema asemel kuningaks.
2. Kuningate 17 Juuda kuninga Ahase kaheteistkümnendal aastal sai Hoosea, Eela poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks üheksaks aastaks.
Tema tegi kurja Jehoova silmis, ometi mitte nõnda nagu need Iisraeli kuningad, kes olid olnud enne teda.
Tema vastu tuli Assuri kuningas Salmaneser ja Hoosea sai tema alamaks ning pidi temale maksu maksma.
Aga Assuri kuningas tabas Hoosea pidamast vandenõu, kuna ta oli läkitanud käskjalad Egiptuse kuninga Soo juurde ega olnud viinud Assuri kuningale maksu nagu varem igal aastal; ja Assuri kuningas võttis tema kinni ja aheldas vangikotta.
Ja Assuri kuningas vallutas kogu maa ja läks Samaariasse ning piiras seda kolm aastat.
Hoosea üheksandal aastal vallutas Assuri kuningas Samaaria ja viis Iisraeli asumisele Assurisse, pannes nad elama Halasse ja Haaborisse, Goosani jõe äärde, ja meedlaste linnadesse.
See sündis sellepärast et Iisraeli lapsed olid pattu teinud Jehoova, oma Jumala vastu, kes oli nad ära toonud Egiptusemaalt vaarao, Egiptuse kuninga käe alt, ja et nad kartsid teisi jumalaid
ja käisid nende rahvaste kommete järgi, keda Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest, ja nende kommete järgi, mis Iisraeli kuningad olid sisse toonud.
Iisraeli lapsed olid leiutanud asju, mis olid ebakohased Jehoova, nende Jumala ees: nad olid endile ehitanud ohvrikünkaid igasse linna, niihästi vahitornide juurde kui kindlustatud linnadesse.
Nad olid endile püstitanud sambaid ja viljakustulpi igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla.
Nad olid seal, kõigil ohvrikünkail, suitsutanud nagu rahvad, keda Jehoova oli ära saatnud nende eest, ja olid teinud kurje asju Jehoova vihastamiseks.
Nad olid teeninud ebajumalaid, kuigi Jehoova neile oli öelnud: "Te ei tohi seda teha!"
Ja Jehoova oli hoiatanud Iisraeli ja Juudat kõigi prohvetite ja kõigi nägijate läbi, öeldes: "Pöörduge oma kurjadelt teedelt ja pidage minu käske, mu seadlusi vastavalt kogu käsuõpetusele, mille ma andsin teie vanemaile ja mille pärast ma läkitasin teile sõna oma sulaste, prohvetite läbi!"
Aga nad ei kuulanud teda, vaid jäid kangekaelseiks nõnda nagu olid olnud nende vanemad, kes ei uskunud Jehoovasse, oma Jumalasse.
Nad põlgasid tema seadlusi ja tema lepingut, mille ta oli teinud nende vanematega, ja tema hoiatusi, millega ta neid oli hoiatanud, ja käisid tühjuse järel ning said ise tühiseks, ja rahvaste järel, kes olid neil ümberkaudu, kuigi Jehoova neid oli keelanud, et nad ei teeks nõnda nagu need.
Nad hülgasid kõik Jehoova, oma Jumala käsud ja valmistasid endile valatud kujud: kaks vasikat; nad valmistasid Ashera kuju ja kummardasid kõiki taevavägesid ning teenisid Baali.
Ja nad lasksid oma poegi ja tütreid tulest läbi käia; nad küsitlesid ennustajaid ja toimetasid nõidust; nad müüsid endid kurja tegema Jehoova silmis, vihastuseks temale.
Siis Jehoova vihastus väga Iisraeli pärast ja ta kõrvaldas nad oma palge eest; ei jäänud üle muid kui ainult Juuda suguharu.
Isegi Juuda ei pidanud Jehoova, oma Jumala käske, vaid nad käisid nende seaduste järgi, mis Iisrael oli teinud.
Seepärast hülgas Jehoova kogu Iisraeli soo ja alandas neid ning andis nad riisujate kätte, heites nad viimaks hoopis ära oma palge eest!
Sest Iisrael oli ennast lahti rebinud Taaveti soost ja nad olid tõstnud kuningaks Jerobeami, Nebati poja; aga Jerobeam viis Iisraeli ära Jehoova järelt ning saatis nad suurt pattu tegema.
Ja Iisraeli lapsed käisid kõigis Jerobeami pattudes, mis ta oli teinud - neist nad ei loobunud,
kuni Jehoova viimaks kõrvaldas Iisraeli oma palge eest, nõnda nagu ta oli kuulutanud kõigi oma sulaste, prohvetite läbi; seepärast pidi Iisrael omalt maalt minema võõrsile Assurisse, kus nad on tänapäevani.
Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas need Samaaria linnadesse Iisraeli laste asemele; ja need pärisid Samaaria ning elasid selle linnades.
Aga oma sinnaasumise alguses nad ei kartnud Jehoovat; siis läkitas Jehoova nende sekka lõukoeri, kes neid tapsid.
Ja Assuri kuningale räägiti ning öeldi: "Rahvad, keda sa viisid võõrsile ja asustasid Samaaria linnadesse, ei tunne maa Jumala õigust; seepärast on ta läkitanud nende sekka lõukoeri, ja vaata, need surmavad neid, sellepärast et nad ei tunne maa Jumala õigust!"
Siis Assuri kuningas andis käsu, öeldes: "Viige sinna üks neist preestritest, kelle te sealt olete ära toonud; ta mingu ja elagu seal ning õpetagu neile maa Jumala õigust!"
Nii tuli üks preestritest, keda nad olid viinud Samaariast võõrsile, ja asus Peetelisse ning õpetas neid, kuidas nad pidid Jehoovat kartma.
Aga iga rahvas valmistas oma jumalad ja nad paigutasid need ohvriküngaste kodadesse, mis samaarlased olid teinud, iga rahvas oma linnadesse, kus nad elasid.
Nii tegid Paabeli mehed Sukkot-Benoti, Kuuta mehed Neergali ja Hamati mehed Ashima;
avvilased tegid Nibhasi ja Tartaki, ja sefarvaimlased põletasid oma lapsi tules Adrammelekile ja Anammelekile, Sefarvaimi jumalaile.
Nad kartsid küll ka Jehoovat, aga seadsid endile ohvriküngaste preestreid iseeneste hulgast, kes nende eest ohverdasid ohvriküngaste kodades.
Nad kartsid Jehoovat, aga teenisid oma jumalaid nende rahvaste viisil, kelle keskelt nad olid toodud võõrsile.
Tänapäevani teevad nad endiste viiside järgi: nad ei karda Jehoovat ja nad ei tee nende seadluste ja viiside, ei käsuõpetuse ega käskude järgi, mis Jehoova andis Jaakobi lastele, kellele ta pani nimeks Iisrael.
Jehoova oli teinud nendega lepingu ja oli neid käskinud, öeldes: "Te ei tohi karta teisi jumalaid ega kummardada neid, ka mitte teenida neid ega ohverdada neile,
vaid Jehoovat, kes teid Egiptusemaalt ära tõi suure jõuga ja väljasirutatud käsivarrega, te peate kartma ja kummardama, ja te peate temale ohverdama!
Neid seadlusi ja kohtuseadusi, ja käsuõpetust ja käske, mis ta teile on kirja pannud, te peate hoolsasti täitma kogu oma eluaja, aga muid jumalaid te ei tohi karta!
Lepingut, mille ma teiega tegin, ärge unustage! Ärge kartke muid jumalaid,
vaid kartke Jehoovat, oma Jumalat, siis ta päästab teid kõigi teie vaenlaste käest!"
Aga nemad ei kuulanud, vaid talitasid oma endisel viisil.
Ja need rahvad kartsid küll Jehoovat, aga nad teenisid samuti oma nikerdatud kujusid; ka nende lapsed ja nende laste lapsed teevad veel tänapäevalgi nõnda nagu nende vanemad olid teinud.
Psalm 81 Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, ma katsusin sind Meriba vee ääres!" Sela.
"Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!
Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette!
Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!
Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda!
Seepärast ma jätsin nad nende südame kangusesse ja nad käisid oma arvamiste järgi!
Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel!
Varsti ma alistaksin nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu!"
Kes Jehoovat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene!
Apostlite 26 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: "Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!"
Aga Paulus ütles: "Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!
Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.
Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"
Aga Agrippas ütles Paulusele: "Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"
Aga Paulus ütles: "Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!"
Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,
ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: "See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!"
Siis Agrippas ütles Festusele: "Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!"
Apostlite 27 Kui oli otsustatud, et me laevaga sõidame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid ühe pealiku hoolde, nimega Juulius, kes oli üks keiserliku väesalga ülemaid.
Ja me astusime Adramüti laeva, mille tee pidi minema Aasiamaa kohtade kaudu, ja purjetasime edasi. Meiega oli ka Aristarhos, makedoonlane Tessaloonikast.
Ja teisel päeval me saabusime Siidonisse. Ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas teda minna oma sõprade juurde, et need hoolitseksid tema eest.
Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose varju, sest tuuled olid vastu,
ja kui olime purjetanud läbi Kiliikia ja Pamfüülia-äärse mere, saabusime Mürrasse Lüükiamaal.
Seal leidis pealik Aleksandria laeva, mis läks Itaaliasse, ja pani meid sellesse.
Aga kui me mitu päeva olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Kniidose kohale, ei lasknud tuul meid randa ja me purjetasime Kreeta varju Salmoone juures
ja saime ainult vaevaga sealt mööda ning jõudsime ühte paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal oli Lasaia linn.
Aga kui palju aega oli kulunud ja laevasõit juba läks kardetavaks ja ka paastuaeg oli möödunud, hoiatas Paulus neid
ning ütles: "Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!"
Aga pealik usaldas rohkem tüürimeest ja laevajuhti kui seda, mis Paulus ütles.
Ja et sinna sadamasse ei olnud hea üle talve jääda, siis oli suurema hulga nõu sealt ära minna ja kui võimalik, jõuda Foiniksisse, ühte Kreeta sadamasse vastu edela- ja loodetuult, ja sinna ületalve jääda.