Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 12 Joas oli kuningaks saades seitse aastat vana.Jehu seitsmendal aastal Joas sai kuningaks ja ta valitses Jeruusalemmas nelikümmend aastat; ta ema nimi oli Sibja, Beer-Sebast.
Joas tegi kogu oma eluaja, mis õige oli Jehoova silmis, sest preester Joojada oli teda õpetanud.
Aga ohvrikünkad ei kadunud, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
Ja Joas ütles preestritele: "Kõik pühitsetud andide raha, mis tuuakse Jehoova kotta, käibel olev raha, hingeraha, mille järgi igaüht on hinnatud, kõik raha, mida keegi südame sunnil toob Jehoova kotta,
võtku preestrid enestele, igaüks oma tuttavalt, aga nad peavad kohendama koja lagunenud kohti, kõike, mis seal leitakse olevat lagunenud!"
Aga kuningas Joase kahekümne kolmandal aastal ei olnud preestrid veel kohendanud koja lagunenud kohti.
Siis kuningas Joas kutsus preester Joojada ja teised preestrid ning ütles neile: "Miks te ei kohenda kojas seda, mis on lagunenud? Aga nüüd ärge võtke raha oma tuttavailt enam enestele, vaid andke see lagunenud koja heaks!"
Ja preestrid olid nõus, et nad ei võta rahvalt raha ega kohenda ka ise lagunenud koda.
Siis preester Joojada võttis ühe kirstu, puuris augu kaanesse ja pani selle altari kõrvale, paremale poole, kui minna Jehoova kotta; ja preestrid, lävehoidjad, panid sinna kõik raha, mis toodi Jehoova kotta.
Ja kui nad nägid, et kirstus oli palju raha, siis läks kuninga kirjutaja ühes ülempreestriga sinna ja nad sidusid kokku ning lugesid raha, mis leidus Jehoova kojas.
Siis anti vaetud raha tööjuhatajate kätte, kelle hooleks oli antud Jehoova koda, ja nemad maksid puuseppadele ja ehitustöölistele, kes töötasid Jehoova kojas,
samuti müürseppadele ja kiviraiujaile ning ostsid puid ja tahutud kive, et kohendada Jehoova koja lagunenud kohti, ja maksid kõige eest, mis koja kohendamiseks tarvis läks.
Aga hõbekausse, tahikääre, piserdusnõusid, pasunaid, mitte ühtki kuld- või hõberiista, ei tehtud Jehoova kojale selle raha eest, mis toodi Jehoova kotta,
vaid see anti tööjuhatajaile, et nad selle eest kohendaksid Jehoova koda.
Meestega, kelle kätte raha anti, et nad annaksid selle töölistele, ei peetud arvet, sest nad talitasid ausasti.
Süüohvri raha ja patuohvri raha ei viidud Jehoova kojale, see jäi preestritele.
Sel ajal tuli Süüria kuningas Hasael ja sõdis Gati vastu ning vallutas selle. Aga kui Hasael pööras oma silmnäo, et minna üles Jeruusalemma vastu,
siis võttis Juuda kuningas Joas kõik pühad asjad, mis tema isad, Juuda kuningad Joosafat, Jooram ja Ahasja, olid pühitsenud, ja omad pühad asjad ja kõik kulla, mis leidus Jehoova koja ja kuningakoja varanduste hulgas, ja läkitas Süüria kuningale Hasaelile - siis läks see Jeruusalemma alt ära.
Ja mis veel tuleks öelda Joasest ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Ta sulased võtsid kätte ning pidasid vandenõu ja lõid Joase maha kindluse kojas, kust pääseb alla Sillasse.
Joosakar, Simeati poeg, ja Joosabad, Someri poeg, tema sulased, olid need, kes lõid tema surnuks; ja ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna; ja tema poeg Amasja sai tema asemel kuningaks.
2. Kuningate 13 Juuda kuninga Joase, Ahasja poja kahekümne kolmandal aastal sai Jooahas, Jehu poeg, Samaarias seitsmeteistkümneks aastaks Iisraeli kuningaks.
Tema tegi kurja Jehoova silmis ja jätkas Nebati poja Jerobeami patte, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema; neist ta ei loobunud.
Siis Jehoova viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis neid kogu aja Süüria kuninga Hasaeli kätte ja Hasaeli poja Ben-Hadadi kätte.
Aga Jooahas leevendas Jehoova palet ja Jehoova kuulis teda, sest ta nägi Iisraeli kitsikust, kui Süüria kuningas neid rõhus.
Ja Jehoova andis Iisraelile päästja ja nad vabanesid süürlaste käe alt; ja Iisraeli lapsed elasid oma telkides nagu ennegi.
Aga nad ei loobunud Jerobeami soo pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema, vaid nad käisid neis ja Samaarias jäi Ashera kujugi püsima.
Kuid Jooahasele ei olnud jäetudki rohkem rahvast kui viiskümmend ratsanikku, kümme sõjavankrit ja kümme tuhat jalameest, sest Süüria kuningas oli need hukanud ja teinud otse rehetolmuks!
Ja mis veel tuleks öelda Jooahasest ja kõigest, mis ta tegi ja tema vägitegudest, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Jooahas läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Samaariasse; ja tema poeg Joas sai tema asemel kuningaks.
Juuda kuninga Joase kolmekümne seitsmendal aastal sai Jooahase poeg Joas Samaarias kuueteistkümneks aastaks Iisraeli kuningaks.
Tema tegi kurja Jehoova silmis: ta ei loobunud ühestki Nebati poja Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema, vaid käis nendes.
Ja mis veel tuleks öelda Joasest ja kõigest, mis ta tegi, ja tema vägitegudest, kuidas ta sõdis Juuda kuninga Amasja vastu, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Joas läks magama oma vanemate juurde ning Jerobeam istus tema aujärjele; ja Joas maeti Samaariasse Iisraeli kuningate juurde.
Aga kui Eliisa oli haigestunud tõppe, millesse ta suri, siis tuli Iisraeli kuningas Joas tema juurde ja nuttis tema palge juures ning ütles: "Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!"
Ja Eliisa ütles temale: "Võta amb ja nooled!" Ja ta võttis enesele ammu ja nooled.
Siis ta ütles Iisraeli kuningale: "Pane oma käsi ammu peale!" Kui ta oma käe oli pannud, siis pani Eliisa oma käed kuninga käte peale
ja ütles: "Ava aken ida poole!" Ta avas, ja Eliisa ütles: "Lase!" Ja ta laskis. Siis ta ütles: "Jehoova võidunool, võidunool Süüria vastu! Sa lööd süürlasi Afekis, kuni nad on hävitatud!"
Siis ta ütles: "Võta nooled!" Ja ta võttis. Ja ta ütles Iisraeli kuningale: "Löö vastu maad!" Ta lõi kolm korda ja peatus siis.
Aga jumalamees vihastus tema peale ja ütles: "Sa oleksid pidanud lööma viis või kuus korda, siis oleksid sa süürlased sootuks maha löönud! Nüüd aga lööd sa süürlasi ainult kolm korda!"
Siis Eliisa suri, ja ta maeti. Igal aastal tulid maale moabiitide röövjõugud.
Ja kord, kui maeti kedagi meest, vaata, siis nägid matjad üht röövjõuku! Nad heitsid siis mehe Eliisa hauda, aga kui mees puudutas Eliisa luid, siis ta ärkas ellu ja tõusis jalule!
Hasael, Süüria kuningas, rõhus Iisraeli kogu Jooahase eluaja.
Aga Jehoova andis neile armu ja halastas nende peale ning pöördus nende poole oma lepingu pärast Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga ega tahtnud neid hävitada; ja ta ei ole neid tänini ära heitnud oma palge eest.
Kui Süüria kuningas Hasael suri, siis sai tema poeg Ben-Hadad tema asemel kuningaks.
Ja Joas, Jooahase poeg, võttis Hasaeli poja Ben-Hadadi käest tagasi linnad, mis too sõjaga oli võtnud tema isa Jooahase käest; kolm korda lõi Joas teda ja võttis tagasi Iisraeli linnad.
2. Kuningate 14 Iisraeli kuninga Joase, Jooahase poja teisel aastal hakkas valitsema Juuda kuningas Amasja, Joase poeg.
Ta oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast.
Tema tegi, mis õige oli Jehoova silmis, aga mitte nõnda, nagu tema isa Taavet; ta tegi kõik nõnda, nagu tema isa Joas oli teinud.
Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
Ja kui tal oli kuningriik kindlasti käes, siis ta lõi maha oma sulased, need, kes olid maha löönud kuninga, tema isa.
Tapjate lapsed aga jättis ta surmamata, nõnda nagu on kirjutatud Moosese käsuõpetuse raamatus, milles Jehoova on käskinud ja öelnud: "Isasid ärgu surmatagu laste pärast, vaid igaüks surgu oma patu pärast!"
Tema lõi Soolaorus maha edomlasi, kümme tuhat, ja vallutas sõjaga Sela ning pani sellele nimeks Jokteel, mis sellel on tänapäevani.
Siis Amasja läkitas käskjalad ütlema Iisraeli kuningale Joasele, Jehu poja Jooahase pojale: "Tule, vaatame üksteisele näkku!"
Aga Iisraeli kuningas Joas läkitas vastama Juuda kuningale Amasjale: "Liibanoni orjavits läkitas ütlema Liibanoni seedrile: anna oma tütar naiseks mu pojale! Aga Liibanoni metselajad läksid mööda ja tallasid ära orjavitsa!
Sa oled tublisti löönud edomlasi, seepärast teeb su süda sind suureliseks; pea see au enesele ja jää koju. Mispärast sa tikud õnnetusse, kus sa langed ise ja ühes sinuga Juuda?"
Aga Amasja ei kuulanud; siis tuli Iisraeli kuningas Joas ja nad vaatasid üksteisele näkku, tema ja Juuda kuningas Amasja, Juudale kuuluvas Beet-Semesis:
Juuda löödi maha Iisraeli ees ja igamees põgenes oma telki!
Ja Iisraeli kuningas Joas võttis Beet-Semesis vangi Juuda kuninga Amasja, Ahasja poja Joase poja; ja kui ta tuli Jeruusalemma, siis ta kiskus maha nelisada küünart Jeruusalemma müüri Efraimi väravast kuni Nurgaväravani.
Ja ta võttis ära kõik kulla ja hõbeda, ja kõik riistad, mis leidusid Jehoova kojas ja kuningakoja varanduste hulgas, ja võttis pantvange ning läks tagasi Samaariasse.
Ja mis veel tuleks öelda Joasest, mis ta tegi, ja tema vägitegudest ja kuidas ta sõdis Juuda kuninga Amasja vastu, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Joas läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Samaariasse Iisraeli kuningate juurde; ja tema poeg Jerobeam sai tema asemel kuningaks.
Aga Juuda kuningas Amasja, Joase poeg, elas pärast Iisraeli kuninga Joase, Jooahase poja surma viisteist aastat.
Ja mis veel tuleks öelda Amasjast, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Tema vastu peeti Jeruusalemmas vandenõu ja ta põgenes Laakisesse; aga nad läkitasid käskjalad Laakisesse temale järele ja need surmasid tema seal.
Ta tõsteti hobuste selga, ja ta maeti Jeruusalemma, oma vanemate juurde Taaveti linna.
Ja kogu Juuda rahvas võttis Asarja, kes oli kuusteist aastat vana, ja tõstis tema kuningaks ta isa Amasja asemel.
Tema ehitas üles Eelati ja tõi selle tagasi Juudale, pärast seda kui kuningas oli läinud magama oma vanemate juurde.
Psalm 81 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Aasafi laul.
Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole!
Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel!
Puhuge pasunat noorel kuul, täiel kuul, meie pidupäeval!
Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks!
Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu! Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud!
"Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest!
Apostlite 25 Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.
Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole,
paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa.
Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna.
"Kes nüüd teie seast", ütles ta, "on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!"
Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua.
Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha.
Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: "Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!"
Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: "Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?"
Paulus ütles: "Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead.
Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!"
Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: "Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!"
Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama.
Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: "Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe,
kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist.
Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.
Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua.
Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin,
vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, keda Paulus ütles elavat.
Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus.
Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde."
Siis ütles Agrippas Festusele: "Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!" Ja tema ütles: "Homme sa saad teda kuulda!"