Eestikeelne Piibel 1968
2. Kuningate 10 Aga Ahabil oli Samaarias seitsekümmend poega. Ja Jehu kirjutas kirja ning läkitas Samaariasse Jisreeli ülemaile, vanemaile ja Ahabi poegade hooldajaile, öeldes:"Niipea kui see kiri jõuab teie kätte, ja teie juures on ju teie isanda pojad, ja teil on ka sõjavankrid ja hobused, kindlustatud linn ja sõjariistad,
siis valige oma isanda poegadest parim ja õiglasim, pange tema ta isa aujärjele ja sõdige oma isanda soo eest!"
Aga nad kartsid üpris väga ja ütlesid: "Vaata, need kaks kuningat ei suutnud seista tema vastu, kuidas siis meie suudaksime seista?"
Ja kojaülem, linnapealik, vanemad ja hooldajad läkitasid Jehule ütlema: "Me oleme su sulased ja teeme kõik, mida sina meid käsid! Me ei tõsta kedagi kuningaks; tee, mis sinu silmis hea on!"
Siis ta kirjutas neile teise kirja, öeldes: "Kui te olete minu poolt ja kuulate mind, siis võtke nende meeste, oma isanda poegade pead ja tulge homme sel ajal mu juurde Jisreeli!" Kuningapojad, seitsekümmend meest, olid linna ülimuste juures, kes neid kasvatasid.
Ja kui kiri jõudis neile kätte, siis võtsid nad kuningapojad ja tapsid need seitsekümmend meest, panid nende pead korvidesse ja läkitasid need temale Jisreeli.
Ja käskjalg tuli ning teatas temale, öeldes: "Kuningapoegade pead on toodud!" Ja tema ütles: "Pange need hommikuni värava suhu kahte hunnikusse!"
Ja hommikul ta läks välja, astus sinna ning ütles kogu rahvale: "Teie olete süüta! Vaata, mina olen pidanud vandenõu oma isanda vastu ja olen tema tapnud! Aga kes on maha löönud kõik need?
Teadke siis, et ei lange tühja ainuski Jehoova sõna, mis Jehoova on rääkinud Ahabi soo kohta! Ja Jehoova on teinud, mis ta on rääkinud oma sulase Eelija läbi!"
Ja Jehu lõi maha kõik, kes Ahabi sool olid Jisreelis üle jäänud ja kõik ta ülimused, usaldusmehed ja preestrid, kuni temale ei olnud jäänud ainustki pääsenut.
Siis ta võttis kätte ja tuli ära, et minna Samaariasse; aga olles karjaste Beet-Eekedi kohal, mis on tee ääres,
kohtas Jehu Juuda kuninga Ahasja vendi ja küsis: "Kes te olete?" Ja need vastasid: "Me oleme Ahasja vennad ja läheme alla, et tervitada kuningapoegi ja kuninga ema poegi."
Aga ta ütles: "Võtke need elusalt kinni!" Ja nad võtsid need elusalt kinni ning tapsid Beet-Eekedi kaevu juures nelikümmend kaks meest; ta ei jätnud neist järele ainustki.
Kui ta läks sealt ära, siis ta kohtas Joonadabi, Reekabi poega, kes tuli temale vastu. Ta teretas teda ja küsis temalt: "Kas on sinu süda niisama otsekohene, nagu on minu süda sinu südame vastu?" Ja Joonadab vastas: "On küll!" "Kui nõnda, siis anna oma käsi!" Ja ta andis oma käe ning Jehu laskis teda astuda enese juurde vankrisse.
Ja ta ütles: "Tule ühes minuga ja vaata mu agarust Jehoova pärast!" Ja teda sõidutati tema vankris.
Ja kui ta jõudis Samaariasse, siis ta lõi maha kõik, kes Ahabil olid Samaarias üle jäänud, kuni ta oli tema hävitanud Jehoova sõna kohaselt, mis Jehoova oli rääkinud Eelijale.
Siis Jehu kogus kokku kogu rahva ja ütles neile: "Ahab on Baali teeninud pisut, Jehu tahab teda teenida rohkem!
Kutsuge siis nüüd minu juurde kõik Baali prohvetid, kõik ta teenrid ja kõik ta preestrid, ärgu puudugu ükski, sest mul on tuua Baalile suur ohver; ei jää elama ükski, kes puudub!" Aga Jehu tegi seda tagamõttega, et hukata Baali teenreid.
Ja Jehu ütles: "Pühitsege Baali püha!" Ja see kuulutati välja.
Ja Jehu läkitas sõna kogu Iisraelisse; siis tulid kõik Baali teenrid, ükski mees ei jäänud tulemata. Ja nad läksid Baali kotta ning Baali koda sai täis otsast otsani.
Ja ta ütles riietekambri ülemale: "Too riided kõigile Baali teenritele!" Ja ta tõi neile riided.
Siis läks Jehu ühes Reekabi poja Joonadabiga Baali kotta ja ütles Baali teenritele: "Otsige ja vaadake järele, et siin teie juures ei oleks mõnd Jehoova sulast, vaid oleksid ainult Baali teenrid!"
Siis läksid nad sisse tapa- ja põletusohvreid ohverdama; aga Jehu oli paigutanud õue kaheksakümmend meest, öeldes: "Kui peaks pääsema mõni neist meestest, kelle ma toon teie kätte, siis jääb hing hinge vastu!"
Ja kui ta oli lõpetanud põletusohvri ohverdamise, ütles Jehu ihukaitsjaile ja vankrisõdureile: "Minge sisse, lööge nad maha, ükski ärgu pääsegu välja!" Ja nad lõid need maha mõõgateraga ning ihukaitsjad ja vankrisõdurid viskasid need välja. Siis nad läksid Baali koja tagaruumi
ja tõid välja Baali sambad ning põletasid need ära.
Ja nad kiskusid maha Baali samba, kiskusid maha Baali koja ja tegid selle käimlaks tänapäevani.
Nõnda hävitas Jehu Iisraelist Baali.
Aga Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too saatis Iisraeli pattu tegema, Jehu ei loobunud, kuldvasikaist, mis olid Peetelis ja Daanis.
Ja Jehoova ütles Jehule: "Sellepärast et sa oled teinud hästi, mis minu silmis õige on, oled talitanud Ahabi sooga, nõnda nagu mul südame peal oli, siis istuvad su pojad Iisraeli aujärjel neljanda põlveni!"
Aga Jehu ei kandnud hoolt, et käia Jehoova, Iisraeli Jumala käsuõpetuse järgi kõigest oma südamest; ta ei loobunud Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
Neil päevil hakkas Jehoova Iisraeli vähendama, sest Hasael lõi neid kõigis Iisraeli rajades
Jordanist päikesetõusu pool, lõi kogu Gileadimaad, gaadlasi, ruubenlasi ja manasselasi alates Aroerist, mis on Arnoni jõe ääres, niihästi Gileadi kui Baasanit.
Ja mis veel tuleks öelda Jehust ja kõigest, mis ta tegi, ja kõigist ta vägitegudest, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
Ja Jehu läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Samaariasse; ja tema poeg Jooahas sai tema asemel kuningaks.
Ja aega, mis Jehu Samaarias valitses Iisraeli üle, oli kakskümmend kaheksa aastat.
2. Kuningate 11 Kui Ahasja ema Atalja nägi, et ta poeg oli surnud, siis ta võttis kätte ja hukkas kogu kuningliku soo.
Aga Jooseba, kuningas Joorami tütar, Ahasja õde, võttis Joase, Ahasja poja, ja viis tema surmatavate kuningapoegade hulgast salaja ühte magamistarvete kambrisse, tema ja ta imetaja; ja nad peitsid teda Atalja eest, nõnda et ta ei saanud surma.
Ja ta oli tema juures Jehoova kojas peidus kuus aastat, kuna Atalja valitses maad.
Aga seitsmendal aastal Joojada läkitas järele ja tõi kaarlaste ja ihukaitse sajapealikud ning laskis need tulla enese juurde Jehoova kotta; ja ta tegi nendega lepingu, vannutas neid Jehoova kojas ja näitas neile kuningapoega.
Ja ta andis neile käsu, öeldes: "Teil tuleb teha nõnda: kolmas osa teist, kes tuleb hingamispäeval ja peab kuningakoja vahiteenistust -
kolmas osa olgu Suuri väravas ja kolmas osa väravas ihukaitse taga - koja vahiteenistust te peate pidama vaheldumisi -
ja teie kaks muud rühma, kes lähevad ära hingamispäeval, pidagu Jehoova koja vahiteenistust kuninga juures.
Asuge siis ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja kes rivile ligineb, see surmatagu! Nõnda olge kuninga juures, kui ta välja läheb või sisse tuleb!"
Ja sajapealikud tegid kõik nõnda, nagu preester Joojada käskis, ja igaüks võttis oma mehed, niihästi need, kes tulid hingamispäeval, kui ka need, kes pidid ära minema hingamispäeval, ja nad tulid preester Joojada juurde.
Ja preester andis sajapealikuile piigid ja kilbid, mis olid kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Jehoova kojas.
Ja ihukaitsjad seisid, igaühel oma sõjariistad käes, koja paremast tiivast koja vasaku tiivani, altari ja koja suunas ümber kuninga.
Siis tõi ta välja kuningapoja, pani temale krooni pähe ja andis tunnistuskirja kätte ja nad tõstsid tema kuningaks ning võidsid teda; ja nad plaksutasid käsi ning ütlesid: "Elagu kuningas!"
Kui Atalja kuulis ihukaitsjate ja rahva häält, siis ta tuli rahva juurde Jehoova kotta.
Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures, nagu oli viisiks, ja pealikud ning pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid! Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: "Vandenõu! Vandenõu!"
Aga preester Joojada käskis sajapealikuid, sõjaväe ülemaid, ja ütles neile: "Viige ta ridade vahelt välja, ja kes läheb temale järele, see surmake mõõgaga!" Sest preester oli öelnud: "Ärge surmake teda Jehoova kojas!"
Siis nad panid käed ta külge; ja kui ta oli jõudnud teele, mida mööda viiakse hobuseid kuningakotta, siis surmati ta seal.
Ja Joojada tegi lepingu Jehoova ning kuninga ja rahva vahel, et nad oleksid Jehoova rahvas; nõnda ka kuninga ja rahva vahel.
Siis läks kogu maa rahvas Baali kotta ja nad kiskusid selle maha; nad purustasid sootuks selle altarid ja kujud, ja tapsid Mattani, Baali preestri, altarite ees. Seejärel seadis preester valvurid Jehoova kojale.
Ja ta võttis sajapealikud, kaarlased ja ihukaitsjad ning kogu maa rahva ja nad viisid kuninga Jehoova kojast ning tulid ihukaitse värava kaudu kuningakotta; ja kuningas istus kuningate aujärjele.
Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja oli kuningakoja juures mõõgaga surmatud.
Psalm 80 Vägede Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
Sina tõid viinapuu Egiptusest; sa ajasid ära paganrahvad ja istutasid selle nende asemele!
Sa tasandasid temale koha, ja ta ajas laiali oma juured ning täitis maa!
Mäed kaeti ta varjuga ja tema oksad on Jumala seedrid!
Ta ulatas oma väänud mereni ja oma võsud Frati jõeni!
Miks oled kiskunud maha tema müürid, nõnda et kõik teekäijad tema küljest nopivad?
Metssiga tuustib teda ja lojused väljal on tema paljaks söönud!
vägede Jumal, pöördu ometi, vaata taevast ja võta näha ning tule katsuma seda viinapuud
ja pistikut, mille su parem käsi on istutanud, ja taime, mille sa enesele tugevaks kasvatasid!
See on tulega ära põletatud, see on maha nüsitud; nad on su palge sõitlusest hukkunud!
Sinu käsi olgu su parema käe mehe, inimese Poja üle, kelle sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
Siis me ei tagane sinust! Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!
Apostlite 24 Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Ananias mõnede vanematega ja ühe kõnemehe Tertullusega, ja nad tõstsid maavalitseja ees kaebust Pauluse peale.
Kui Paulus ette kutsuti, algas Tertullus oma kaebekõnet ning ütles:
"Me oleme sinu kaudu, auline Feeliks, saanud maitsta rahu ja sinu hoolekandel on palju parandusi osaks saanud sellele rahvale. Seda me võtame kõikepidi ja kõigis paigus vastu suure tänuga.
Aga et ma sind kauemini ei tülitaks, siis palun sind meid oma lahkust mööda lühidalt kuulata.
Me oleme leidnud selle mehe kahjuliku olevat ja naatsaretlaste usulahu eestvedajana juute mässule kihutavat igal pool kogu maailmas.
Ta on püüdnud rüvetada isegi pühakoda. Tema me võtsime kinni, [et tema üle kohut mõista meie käsuõpetuse järgi.
Kuid ülempealik Lüüsias tuli ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära
ja käskis tema süüdistajaid tulla sinu juurde.] Sa võid ise teda nüüd üle kuulata ja teada saada kõike, milles me teda süüdistame!"
Ja juudid ühinesid sellega, tõendades, et see nõnda on.
Kui siis maavalitseja Paulusele käega märku andis, et ta räägiks, vastas ta: "Et ma sind mitu aastat kui selle rahva kohtunikku tunnen, siis tahan seda julgemini kosta enese eest.
Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.
Ei nad ole leidnud mind ühegi inimesega kõnelemast ega rahva seas tüli tõstmast, ei pühakojas, ei kogudusekodades ega linnas;
nad ei või ka tõeks teha seda, milles nad nüüd mind süüdistavad.
Aga seda ma tunnistan sulle, et ma seda õpetust mööda, mida nad kutsuvad usulahuks, nõnda teenin oma esiisade Jumalat, et ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud,
ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.
Ja selles ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
Aga nüüd ma tulin mitme aasta pärast tooma annetusi oma rahvale ja ohvriande.
Seda tegemast leidsid mind mõned juudid Aasiamaalt, kui ma pühakojas ennast puhastasin ega andnud põhjust rahvamurruks või käratsemiseks.
Need peaksid siin sinu ees olema ja kaebama, kui neil midagi oleks mu vastu.
Või öelgu need siinolijad ise, kas nad on minust leidnud mingisugust süüd, kui ma seisin Suurkohtu ees,
olgu siis selle ainsa sõna, et ma nende seas seistes hüüdsin: surnute ülestõusmise pärast te mõistate täna kohut minu üle!"
Aga Feeliks lükkas asja edasi, sest ta teadis väga hästi, kuidas selle õpetusega lugu on, ja ütles: "Kui ülempealik Lüüsias tuleb siia, siis ma uurin teie asja!"
Ja ta käskis pealikut hoida teda vangis, aga kerge vahi all ja mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast.
mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.
Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: "Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!"
Ühtlasi ta ka lootis Pauluselt raha saada, mistõttu ta teda ka sagedasti kutsus enese juurde ja kõneles temaga.
Aga kui kaks aastat täis sai, tuli Porkius Festus Feeliksi asemele; ja et Feeliks tahtis teha juutidele meelehead, siis jättis ta Pauluse vangi.