Eestikeelne Piibel 1968
2. Ajaraamat 31 Ja Hiskija seadis preestrite ja leviitide rühmad rühmade viisi, igaühe vastavalt teenistusele, mis preestritele ja leviitidele oli ette nähtud, tooma põletus- ja tänuohvreid, teenima, tänama ja kiitma Jehoova leeri väravais.Ja kuninga poolt oli toetus tema isiklikust omandist põletusohvrite tarvis, hommikusteks ja õhtusteks põletusohvriteks, ja põletusohvriteks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühil, nõnda nagu Jehoova käsuõpetuses on kirjutatud.
Ja ta käskis rahvast, kes elas Jeruusalemmas, anda preestritele ja leviitidele nende osa, et nad püsiksid Jehoova käsuõpetuses.
Ja kui see käsk oli levinud, siis tõid Iisraeli lapsed palju uudsesaaki viljast, viinast, õlist ja meest ning igasugu põllusaadustest; nad tõid rohkesti kümnist kõigest.
Ja Iisraeli ja Juuda lapsed, kes elasid Juuda linnades, needki tõid kümnist veistest ja pudulojustest, samuti kümnist pühadest andidest, mis olid pühitsetud Jehoovale, nende Jumalale, ja panid selle kuhjadesse.
Nad hakkasid panema kuhjadesse kolmandas kuus ja lõpetasid seitsmendas kuus.
Kui Hiskija ja vürstid tulid ning nägid kuhje, siis nad kiitsid Jehoovat ja tema rahvast Iisraeli.
Ja kui Hiskija küsitles preestreid ja leviite nende kuhjade kohta,
siis vastas temale ülempreester Asarja, Saadoki soost, ja ütles: "Sellest alates, kui Jehoova kotta hakati tooma tõstelõivu, oleme söönud ja meie kõhud on täis, ja veelgi on palju järele jäänud; sest Jehoova on õnnistanud oma rahvast ja nõnda on see suur kogus üle jäänud!"
Siis Hiskija käskis kambrid Jehoova kojas korda seada; ja kui need olid korda seatud,
siis viidi tõstelõiv, kümnis ja pühad annid hoolsasti sisse. Nende ülevaatajaks sai leviit Konanja; ja tema vend Simei oli teiseks.
Ja Jehiel, Asasja, Nahat, Asael, Jerimot, Joosabad, Eliel, Jismakja, Mahet ja Benaja olid ametnikud Konanja ja tema venna Simei käe all kuningas Hiskija ja Jumala koja eestseisja Asarja määramise kohaselt.
Ja leviit Koore, Jimna poeg, idapoolse värava hoidja, oli Jumalale toodavate vabatahtlike andide hooldaja, kes pidi jaotama Jehoova tõstelõivu ja kõige pühamaid ande.
Ja tema käe all olid Eeden, Minjamin, Jeesua, Semaja, Amarja ja Sekanja, kes pidid preestrite linnades ustavalt jaotama oma vendadele, niihästi vanemaile kui nooremaile rühmade kaupa,
vastavalt nende suguvõsakirja kandmisele, meessoost kolmeaastased ja üle selle, kõigile, kes pidid tulema Jehoova kotta igapäevast teenistuskohustust täitma oma rühmade kaupa.
Ja preestrid kanti suguvõsakirja nende perekondade kaupa, aga leviidid, kahekümneaastased ja üle selle, vastavalt nende teenistuskohustustele rühmade kaupa.
Nad kanti suguvõsakirja kõigi oma laste, naiste, poegade ja tütardega, terve kogudusena, sest oma ametikohustuse tõttu nad said pühitsetuiks.
Ja Aaroni poegadel, preestritel, kes elasid oma karjamaa - linnade väljadel, olid igas linnas nimeliselt määratud mehed, kes pidid osa kätte andma igale meesterahvale preestrite hulgas, ja igale suguvõsakirja kantud leviidile.
Nõnda tegi Hiskija kogu Juudas; ta tegi, mis hea, õige ja kohus oli Jehoova, tema Jumala ees.
Ja igat tööd, mida ta alustas, et otsida oma Jumalat, olgu Jumala koja teenistuses või õpetuse ja käskudega seoses, ta tegi kõigest südamest ja see läks tal korda.
2. Ajaraamat 32 Pärast neid sündmusi ja seda osutatud ustavust tuli Assuri kuningas Sanherib ja tungis Juudasse, lõi kindlustatud linnade vastu leeri üles ja mõtles need enesele vallutada.
Kui Hiskija nägi Sanheribi tulevat ja et selle eesmärgiks oli sõdida Jeruusalemma vastu,
siis ta pidas nõu oma vürstide ja võitlejatega veeallikate sulgemiseks, mis olid väljaspool linna; ja temaga oldi nõus.
Siis koguti kokku palju rahvast ja nad sulgesid kõik allikad ja jõe, mis maa all voolas, öeldes: "Miks peaksid Assuri kuningad, kui nad tulevad, leidma nii palju vett?"
Siis ta kindlustas ennast ja ehitas üles kõik mahakistud müüriosad, püstitas tornid ja väljapoole veel teise müüri, kindlustas kantsi, Taaveti linna, ja valmistas palju viskodasid ja kilpe.
Ja ta seadis rahvale sõjapealikud ning kogus need enese juurde linna värava väljakule ja kõneles neile julgustavalt, öeldes:
"Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge kohkuge Assuri kuninga ees ja kogu selle jõugu ees, kes on ühes temaga! Sest see, kes on meiega, on suurem kui see, kes on temaga!
Temaga on lihane käsivars, aga meiega on Jehoova, meie Jumal meid aitamas ja meie võitlusi võitlemas!" Ja rahvas toetus Juuda kuninga Hiskija sõnadele.
Pärast seda Assuri kuningas Sanherib, olles ise kogu oma väega Laakise all, läkitas oma sulased Jeruusalemma Juuda kuninga Hiskija juurde ja kogu Jeruusalemmas oleva Juuda juurde ütlema:
"Nõnda ütleb Sanherib, Assuri kuningas: mille peale te loodate, et istute sissepiiratud Jeruusalemmas?
Kas mitte Hiskija teid ei ässita, saates teid surema nälga ja janusse, kui ta ütleb: Jehoova, meie Jumal, päästab meid Assuri kuninga pihust?
Eks ole Hiskija ise kõrvaldanud tema ohvrikünkad ja altarid ning andnud käsu Juudale ja Jeruusalemmale, öeldes: te peate kummardama üheainsa altari ees ja suitsutama selle peal?
Kas te ei tea, mida mina ja mu isad oleme teinud kõigi teiste maade rahvastega? Kas nende maade rahvaste jumalad on suutnud päästa oma maad minu käest?
Kes kõigist nende rahvaste jumalaist, keda mu isad hävitasid, on suutnud päästa oma rahva minu käest? Kuidas siis teie jumal suudab teid päästa minu käest?
Ärge siis nüüd laske endid petta Hiskija poolt ega sel viisil ässitada ja ärge uskuge teda, sest mitte ühegi rahva või kuningriigi jumal pole suutnud päästa oma rahvast minu ja mu isade käest, saati siis teie jumal: ei ta päästa teid minu käest!"
Ja tema sulased rääkisid veel rohkemgi Jehoova Jumala ja tema sulase Hiskija vastu.
Ta kirjutas ka kirju Jehoova, Iisraeli Jumala teotamiseks ja rääkis tema vastu, öeldes: "Nõnda nagu muude maade rahvaste jumalad ei päästnud oma rahvast minu käest, nõnda ei päästa ka Hiskija jumal oma rahvast minu käest!"
Ja nad hüüdsid valju häälega juudi keeli müüri peal olevale Jeruusalemma rahvale, et neid hirmutada ja kartma panna, et nad siis saaksid linna vallutada.
Ja nad rääkisid Jeruusalemma Jumalast nõnda nagu muude maade rahvaste jumalaist, kes olid inimeste kätetöö.
Aga kuningas Hiskija ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, palvetasid selle pärast ja kisendasid taeva poole.
Siis Jehoova läkitas ingli, kes hävitas kõik sõjakangelased, pealikud ja vürstid Assuri kuninga leeris, ja too pidi minema tagasi oma maale, silmad häbi täis. Ja kui ta läks oma jumala kotta, siis ta omad lihased järeltulijad lõid tema seal mõõgaga maha.
Nõnda päästis Jehoova Hiskija ja Jeruusalemma elanikud Assuri kuninga Sanheribi käest, ja kõigi käest, ja andis neile rahu ümberkaudu.
Ja paljud tõid Jeruusalemma ande Jehoovale ja kalleid asju Juuda kuningale Hiskijale; ja ta tõusis pärast seda kõigi rahvaste silmis.
Neil päevil Hiskija jäi haigeks ja oli suremas; siis ta palus Jehoovat, kes vastas temale ja andis temale tunnustähe.
Aga Hiskija ei tasunud heategu, mis temale tehti, vaid ta süda oli ülbe; seepärast oleks viha pidanud tabama teda, Juudat ja Jeruusalemma.
Et aga Hiskija oma südame ülbuses ennast alandas, tema ja Jeruusalemma elanikud, siis ei tabanud Jehoova viha neid Hiskija päevil.
Ja Hiskijal oli väga palju rikkust ning au; ta hankis enesele hõbeda, kulla, kalliskivide, palsamite, kilpide ja igasugu kalliste asjade tagavarasid
ja varaaitu viljasaagi, viina ja õli tarvis, ja lautu igasugu lojustele ning tarasid karjadele.
Ta ehitas enesele linnu ja tal oli suur kari pudulojuseid ja veiseid, sest Jumal andis temale väga suure varanduse.
Ja tema, Hiskija, sulges ka Giihoni vete ülemjooksu ja juhtis need alla lääne poole, Taaveti linna; Hiskijal läks korda kõik, mis ta tegi.
Ja samuti, kui Paabeli vürstide vahemehed olid läkitatud tema juurde küsima tunnustähe asjas, mis maal oli aset leidnud, siis laskis Jumal teda vabalt toimida, kusjuures ta pani teda proovile, et teada saada kõike, mis tal südames oli.
Ja muud Hiskija lood ja tema vagad teod, vaata, need on kirja pandud prohvet Jesaja, Aamotsi poja "Nägemustes", Juuda ja Iisraeli Kuningate raamatus.
Siis Hiskija läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti poegade haudade astangule; kogu Juuda ja Jeruusalemma elanikud austasid teda, kui ta oli surnud. Ja tema poeg Manasse sai tema asemel kuningaks.
2. Ajaraamat 33 Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümnend viis aastat.
Tema tegi kurja Jehoova silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Jehoova oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mis ta isa Hiskija oli maha kiskunud, ja ta püstitas altareid baalidele, valmistas Ashera kujusid ja kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid.
Tema ehitas altareid Jehoova kotta, kuigi Jehoova oli öelnud: "Jeruusalemmas peab minu nimi olema igavesti!"
Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Jehoova koja kumbagi õue.
Tema laskis oma pojad tulest läbi käia Ben-Hinnomi orus, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, nõidus ning seadis vaimude manajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Jehoova silmis ja vihastas teda.
Tema paigutas Jumala kotta nikerdatud ebajumalakuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Jumal oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: "Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigilt Iisraeli suguharudelt, ma panen oma nime igaveseks ajaks!
Ma ei vii enam Iisraeli jalga ära sellelt maalt, mille ma olen määranud teie vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma Moosese läbi neid olen käskinud, mis puutub kogu käsuõpetusse, seadlustesse ja kohtuseadustesse!"
Aga Manasse ahvatles Juuda ja Jeruusalemma elanikke tegema rohkem kurja kui need paganad, keda Jehoova oli hävitanud Iisraeli laste eest.
Ja Jehoova rääkis Manassele ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele.
Siis tõi Jehoova nende kallale Assuri kuninga sõjaväepealikud ja need võtsid Manasse kinni peiduurkas, sidusid ta vaskahelatega ja viisid Paabelisse.
Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Jehoova, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees.
Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Jehoova on Jumal.
Ja seejärel ta ehitas Taaveti linna välimise müüri orgu Giihonist lääne pool, Kalavärava suunas ja ümber templikünka, tehes selle väga kõrgeks; ja ta paigutas väepealikud kõigisse Juuda kindlustatud linnadesse.
Ta kõrvaldas võõrad jumalad ja kuju Jehoova kojast, samuti kõik altarid, mis ta oli ehitanud Jehoova koja mäele ja Jeruusalemma, ja viskas need linnast välja.
Ja ta seadis korda Jehoova altari ning ohverdas selle peal tänu- ja kiituseohvreid, ja andis Juudale käsu teenida Jehoovat, Iisraeli Jumalat.
Ometi ohverdas rahvas veelgi ohvriküngastel, kuigi Jehoovale, oma Jumalale.
Ja muud Manasse lood ja tema palve oma Jumala poole ning nägijate sõnad, kes temale rääkisid Jehoova, Iisraeli Jumala nimel, vaata, need on Iisraeli Kuningate raamatus.
Ja tema palve ning kuidas seda kuulda võeti, ja kõik tema patud ja üleastumised, ja paigad, kuhu ta ehitas ohvrikünkad, püstitas viljakustulbad ja nikerdatud kujud, enne kui ta ennast alandas, vaata, need on kirja pandud tema nägijate lugudes.
Siis Manasse läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma koja rohuaeda. Ja tema poeg Aamon sai tema asemel kuningaks.
Õpetussõnad 21 Virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju!
Kes valeliku keelega soetab varandusi, ajab taga tühja tuult ja surmavõrke!
Õelate vägivald viib ära neid endid, sest nad ei taha õigust teha!
Süüdlase tee on kõver, aga süütu eluviis on õige!
Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas!
Õela hing ihaldab kurja, ligimene ei leia armu tema silmis!
Kui pilkajat karistatakse, saab kohtlane targaks, ja kui tarka õpetatakse, ta võtab õpetust!
Õige pidagu silmas õela koda: õelad tõugatakse õnnetusse!
Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata!
Salajane and vaigistab viha ja kingitus põue - tugeva raevu!
Õigele on rõõmuks, kui tehakse õigust, aga kurjategijaile on see ehmatuseks!
Inimene, kes eksib tarkuse teelt, peab minema puhkama surnute seltsi!
2. Korintose 1 Aga ma kutsun Jumala tunnistajaks oma hinge peale, et ma tahtes teid säästa, ei ole veel tulnud Korintosesse.
2. Korintose 2 Aga ma olin oma mõttes otsustanud mitte tulla jälle teie juurde kurvastusega.
Sest kui mina teid kurvastan, kes on siis, kes mind rõõmustab, kui vaid see, kelle ma olen teinud kurvaks.
Ja ma olen kirjutanud teile seda otse selleks, et mulle teie juurde tulles ei saaks osaks kurvastust neilt, kes mind pidid rõõmustama; sest mul on teist kõigist see lootus, et minu rõõm on teie kõikide rõõm.
Sest ma kirjutasin teile suures viletsuses ja südame ahastuses paljude silmapisaratega, ei mitte selleks, et te kurvastuksite, vaid et te tunneksite selle armastuse, mida mul on rohkesti teie vastu.
Aga kui keegi on kurvastanud, ei ole ta mind kurvastanud, vaid teataval määral, et mitte liialdada, teid kõiki.
Niisugusel on küllalt sellest noomitusest, mille ta on saanud paljude poolt,
nõnda et teie hoopis vastupidi peate temale andeks andma ja teda kinnitama, et teda veel suurem kurvastus ära ei neelaks.
Sellepärast ma manitsen teid osutada temale armastust.
Sest selleks ma olengi kirjutanud, et teada saada teie meelt, kas te olete igapidi sõnakuulelikud.
Aga kellele te midagi andeks annate, sellele ka mina annan andeks. Sest ka mina, mis ma andeks andsin, kui mul oli midagi andeks anda, andsin andeks teie pärast Kristuse palge ees,
et saatan meid kavalasti ei petaks, sest tema mõtted ei ole meile teadmatud.