Eestikeelne Piibel 1968
2. Ajaraamat 21 Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ning ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.Temal olid vennad, Joosafati pojad: Asarja, Jehiel, Sakarja, Asarjahu, Miikael ja Sefatja; need kõik olid Juuda kuninga Joosafati pojad.
Nende isa oli neile andnud suuri kingitusi, hõbedat, kulda ja kalleid asju ühes kindlustatud linnadega Juudas; aga kuningriigi ta andis Jooramile, sest tema oli esmasündinu.
Kui Jooram oli tõusnud oma isa aujärjele ja oli ennast kindlustanud, siis ta tappis mõõgaga kõik oma vennad, samuti ka mõned Jeruusalemma vürstidest.
Jooram oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat.
Aga ta käis Iisraeli kuningate teed, nõnda nagu Ahabi sugu oli teinud, sest tal oli Ahabi tütar naiseks; ja ta tegi kurja Jehoova silmis.
Kuid Jehoova ei tahtnud Taaveti sugu hävitada lepingu pärast, mille ta Taavetiga oli teinud, ja sellepärast et ta temale ja ta poegadele oli tõotanud anda lambi kõigiks aegadeks.
Tema ajal taganesid edomlased Juuda käe alt ja tõstsid endile kuninga.
Siis läks Jooram oma pealikutega sinna ja tal olid ühes kõik sõjavankrid; ta tõusis öösel ja lõi edomlasi, kes olid piiranud teda ja sõjavankrite pealikuid.
Siiski on Edom tänapäevani taganenud Juuda käe alt; sel ajal taganes ka Libna tema käe alt, kuna ta oli hüljanud Jehoova, oma vanemate Jumala.
Temagi tegi ohvrikünkaid Juuda mäestikku, saatis Jeruusalemma elanikud kõlvatust tegema ja eksitas Juudat.
Aga temale tuli prohvet Eelijalt kiri, milles öeldi: "Nõnda ütleb Jehoova, su isa Taaveti Jumal: sellepärast et sa ei ole käinud oma isa Joosafati teedel ega Juuda kuninga Aasa teedel,
vaid oled käinud Iisraeli kuningate teed ja oled saatnud Juuda ja Jeruusalemma elanikud kõlvatust tegema, nõnda nagu Ahabi sugu saatis kõlvatust tegema, ja ka sellepärast et sa oled tapnud oma vennad oma isa perest, kes olid paremad kui sina,
vaata, sellepärast nuhtleb Jehoova suure nuhtlusega su rahvast, su poegi, su naisi ja kogu su omandit,
ja sind ennast suurte kannatustega, su siseelundite haigusega, kuni su sisikond haiguse tõttu aja jooksul on välja tulnud!"
Ja Jehoova äratas Joorami vastu vilistide ja araablaste vaimu, kes asusid etiooplaste naabruses,
ja need tulid üles Juudasse, tungisid sisse ja viisid ära kogu varanduse, mis leidus kuningakojas, ka tema pojad ja naised, nõnda et temale ei jäänud muud poega kui Jooahas, tema kõige noorem poeg.
Ja pärast kõike seda nuhtles Jehoova teda ravimatu siseelundite haigusega:
aja jooksul, kahe aasta möödudes, tuli ta sisikond haiguse tõttu välja ja ta suri pahaloomulisse haigusesse. Aga tema rahvas ei põletanud tema auks koolnusuitsutust, nagu oli põletatud tema vanemate auks.
Ta oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat; ta läks ära, ilma et temast oleks hoolitud: ta maeti Taaveti linna, aga mitte kuningate hauda.
2. Ajaraamat 22 Siis tõstsid Jeruusalemma elanikud tema noorima poja Ahasja tema asemele kuningaks, sest kõik vanemad pojad oli tapnud see röövjõuk, kes ühes araablastega oli tunginud leeri. Ja nõnda sai Ahasja, Juuda kuninga Joorami poeg kuningaks.
Ahasja oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas ühe aasta; ta ema nimi oli Atalja, Omri tütar.
Temagi käis Ahabi soo teedel, sest ta ema oli temale nõuandjaks süütegude kordasaatmisel.
Ta tegi kurja Jehoova silmis, nõnda nagu Ahabi sugu, sest need olid tema nõuandjad pärast ta isa surma, hukatuseks temale.
Tema käis ka nende nõuande järgi ja läks ühes Jooramiga, Iisraeli kuninga Ahabi pojaga sõtta Süüria kuninga Hasaeli vastu Gileadi Raamotisse; aga süürlased haavasid Jooramit.
Siis ta tuli tagasi, et Jisreelis ennast ravida, sest tal olid haavad, mis temale Raamas olid löödud, kui ta sõdis Süüria kuninga Hasaeli vastu. Ja Juuda kuningas Ahasja, Joorami poeg, tuli alla Jisreeli vaatama Jooramit, Ahabi poega, kui see oli haige.
Aga Jumalalt oli see Ahasjale hukatuseks, et ta tuli Joorami juurde; sest sinna jõudnult ta läks ühes Jooramiga Nimsi poja Jehu juurde, keda Jehoova oli võidnud Ahabi sugu hävitama.
Ja kui Jehu mõistis kohut Ahabi soo üle, siis ta kohtas Juuda vürste ja Ahasja vendade poegi, kes Ahasjat teenisid, ja tappis need.
Siis ta otsis Ahasjat; too võeti kinni Samaarias, kus ta ennast varjas. Ta viidi Jehu juurde ja surmati. Ja ta maeti maha, sest nad ütlesid: "Tema on Joosafati poeg, kes Jehoovat otsis kõigest oma südamest!" Ja Ahasja sool ei olnud kedagi, kes oleks suutnud valitseda.
Kui Ahasja ema Atalja nägi, et ta poeg oli surnud, siis ta võttis kätte ja hävitas kogu Juuda koja kuningliku soo.
Aga Joosabat, kuninga tütar, võttis surmatavate kuningapoegade hulgast salaja Ahasja poja Joase ja pani tema ja ta imetaja ühte magamistarvete kambrisse; nõnda peitis teda Joosabat, kuningas Joorami tütar, preester Joojada naine - sest ta oli Ahasja õde - Atalja eest, ja nõnda ei saanud see teda surmata.
Ja ta oli nende juures Jumala kojas peidus kuus aastat, kuna Atalja valitses maad.
2. Ajaraamat 23 Aga seitsmendal aastal Joojada võttis julguse ja tegi lepingu sajapealikutega: Jerohami poja Asarjaga, Joohanani poja Ismaeliga, Oobedi poja Asarjaga, Adaja poja Maasejaga ja Sikri poja Elisafatiga.
Need käisid Juudas ringi ja kogusid kokku kõigist Juuda linnadest leviidid ja Iisraeli perekondade peamehed; ja need tulid Jeruusalemma.
Ja terve kogudus tegi Jumala kojas lepingu kuningaküsimuses. Ja Joojada ütles neile: "Vaata, kuninga poeg peab saama kuningaks, nõnda nagu Jehoova on öelnud Taaveti poegade kohta!
Teil tuleb teha nõnda: kolmas osa teist, preestritest ja leviitidest, kes tuleb hingamispäeval, olgu värava lävehoidjaks;
kolmas osa olgu kuningakojas ja kolmas osa olgu Jesdodi väravas; ja kõik muu rahvas olgu Jehoova koja õuedes.
Aga Jehoova kotta ei tohi minna ükski peale preestrite ja teenistuses olevate leviitide; nemad võivad sisse minna, sest nad on pühitsetud, aga kõik muu rahvas täitku Jehoova korraldust.
Leviidid asugu ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja kes kotta tuleb, see surmatagu. Nõnda olge kuninga juures, kui ta sisse tuleb või välja läheb!"
Ja leviidid ning kogu Juuda tegid kõik nõnda, nagu preester Joojada käskis; ja igaüks võttis oma mehed, niihästi need, kes hingamispäeval tulid, kui ka need, kes hingamispäeval pidid ära minema, sest preester Joojada ei vabastanud neid rühmi.
Ja preester Joojada andis sajapealikuile piigid ning suured ja väikesed kilbid, mis olid kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Jumala kojas.
Ja ta paigutas kogu rahva, igaühel oma viskoda käes, koja paremast tiivast koja vasaku tiivani, altari ja koja suunas ümber kuninga.
Siis toodi kuningapoeg välja, pandi kroon pähe, anti kinnituskiri kätte ja tõsteti kuningaks, Joojada ja tema pojad võidsid teda ja ütlesid: "Elagu kuningas!"
Kui Atalja kuulis jooksva ja kuningat ülistava rahva häält, siis tuli ta rahva juurde Jehoova kotta.
Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures sissekäigu ligidal! Pealikud ja pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid, ja lauljad mänguriistadega juhatasid kiituslaulu. Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: "Vandenõu! Vandenõu!"
Aga preester Joojada käskis sajapealikuid, sõjaväe ülemaid, ja ütles neile: "Viige ta ridade vahelt välja, ja kes läheb temale järele, see surmatagu mõõgaga!" Sest preester oli öelnud: "Ärge surmake teda Jehoova kojas!"
Siis nad panid käed ta külge; ja kui ta oli jõudnud kuningakoja Hobuvärava sissekäiguni, siis nad surmasid ta seal.
Ja Joojada tegi lepingu iseenese ja kogu rahva ning kuninga vahel, et nad tahavad olla Jehoova rahvas.
Siis läks kogu rahvas Baali kotta ja nad kiskusid selle maha; nad purustasid selle altarid ja kujud, ja tapsid Mattani, Baali preestri, altarite ees.
Siis Joojada seadis valvurid Jehoova kojale, leviitpreestrite juhatuse alla, keda Taavet Jehoova kojale oli jaotanud, et ohverdataks Jehoovale põletusohvreid, nõnda nagu Moosese käsuõpetuses on kirjutatud, Taaveti korralduse kohaselt rõõmu ja lauluga.
Ja ta seadis väravahoidjad Jehoova koja väravaile, et ei pääseks sisse, kes mõnel põhjusel on roojane.
Ja ta võttis sajapealikud, ülimused ja rahva valitsejad, ja kogu maa rahva ja viis kuninga Jehoova kojast alla; ja nad tulid läbi Ülavärava kuningakotta ning panid kuninga istuma kuninglikule aujärjele.
Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja oli mõõgaga surmatud.
Õpetussõnad 20 Inimesele on püüdepaelaks kergemeelne ütlus: see on pühitsetud! ja alles pärast tõotusi hakata järele mõtlema!
Tark kuningas puistab õelaid ja laseb ratta neist üle käia!
Inimese vaim on Jehoova lamp: see uurib läbi kõik südamesopid!
Armastus ja ustavus hoiavad kuningat, ja ta toetab õigluses oma aujärge!
Noorte meeste uhkuseks on jõud, aga vanade ehteks on hallid juuksed!
Haavaarmid siluvad tahet ja löögid südamesoppe!
Õpetussõnad 21 Kuninga süda on Jehoova käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab!
Kõik mehe teed on ta enese silmis õiged, aga Jehoova katsub südamed läbi!
Teha, mis õige ja kohus - see on Jehoovale olulisem kui ohver!
Ülbed silmad ja hooplev süda, õelate lamp, on patt!
1. Korintose 15 Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume,
äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?"
Aga surma astel on patt ja patu vägi on käsk.
Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!
1. Korintose 16 Mis puutub korjandusse pühade heaks, siis tehke teiegi nõnda, nagu ma olen korraldanud Galaatia kogudustes.
Igal esimesel nädalapäeval pangu igaüks teie seast midagi tallele sedamööda, kuidas temal on jõudu, et mitte alles siis raha ei kogutaks, kui ma tulen.
Aga kui ma saabun, läkitan ma kirjadega need, keda te arvate kõlbavaks viima teie anni Jeruusalemma.
Ja kui asi on seda väärt, et minagi läheksin, siis nad tulgu ühes minuga.