Eestikeelne Piibel 1968
1. Saamueli 19 Ja Saul rääkis oma pojale Joonatanile ja kõigile oma sulaseile, et nad surmaksid Taaveti; aga Sauli pojale Joonatanile meeldis Taavet väga.Ja Joonatan teatas Taavetile, öeldes: "Mu isa Saul püüab sind surmata. Ole siis nüüd hommikul valvel, jää varjule ja peida ennast.
Mina aga lähen ja seisan oma isa kõrvale väljal, kus sinagi oled, ja ma räägin isaga sinu pärast; kui ma midagi märkan, siis ma teatan sulle!"
Ja Joonatan kõneles Taavetist head oma isale Saulile ning ütles temale: "Kuningas ärgu tehku pattu oma sulase Taaveti vastu, sest tema ei ole sinu vastu pattu teinud ja pealegi on ta teod olnud sulle väga head!
Ta võttis oma elu iseenese kätte ja lõi vilisti maha, ja Jehoova andis nõnda kogu Iisraelile suure võidu; sa nägid seda ise ja olid rõõmus. Miks tahad nüüd teha pattu süütu vere vastu, Taavetit põhjuseta surmates?"
Ja Saul kuulas Joonatani häält ning Saul vandus: "Nii tõesti kui Jehoova elab, teda ei surmata!"
Siis Joonatan kutsus Taaveti ja Joonatan andis temale edasi kõik need sõnad; ja Joonatan viis Taaveti Sauli juurde ning ta oli tema teenistuses nagu ennegi.
Ja jälle puhkes sõda; ja Taavet läks välja ning sõdis vilistide vastu ja lõi neid suure kaotusega, nõnda et nad põgenesid tema eest.
Aga kuri vaim Jehoovalt tuli Sauli peale; ta istus oma kojas ja tal oli piik käes, kuna Taavet mängis oma käega kannelt.
Siis Saul püüdis lüüa Taavetit piigiga seina külge, aga tema põikas kõrvale Sauli eest, kes lõi piigi seinasse; ja Taavet põgenes ning pääses sel ööl.
Siis Saul läkitas käskjalad Taaveti koja juurde teda varitsema ja hommikul surmama. Aga Taaveti naine Miikal teatas Taavetile, öeldes: "Kui sa oma hinge sel ööl ei päästa, surmatakse sind homme!"
Ja Miikal laskis Taaveti läbi akna alla; ta läks ja põgenes ning pääses.
Miikal aga võttis teeravi ja asetas voodisse, pani selle pea katteks kitsekarvust võrgu ja kattis selle vaibaga.
Kui Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma, siis ütles Miikal: "Ta on haige!"
Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit vaatama, öeldes: "Tooge ta voodiga mu juurde, et ma ta surmaksin!"
Ja kui käskjalad tulid, vaata siis oli voodis teerav, pea katteks kitsekarvust võrk!
Ja Saul küsis Miikalilt: "Mispärast sa petsid mind nõnda ja lasksid mu vaenlasel pääseda?" Ja Miikal vastas Saulile: "Tema ütles mulle: lase mind minna, muidu ma tapan su!"
Ja Taavet põgenes ja pääses ning tuli Saamueli juurde Raamasse ja jutustas temale kõik, mis Saul temale oli teinud. Siis läksid tema ja Saamuel Naajotisse ning jäid sinna.
Ja Saulile teatati ning öeldi: "Vaata, Taavet on Raama Naajotis!"
Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma; aga kui need nägid prohvetlikult kõnelevate prohvetite jõuku ja Saamueli seisvat ülevaatajana nende üle, siis tuli Jumala vaim Sauli käskjalgade peale ja nemadki hakkasid prohvetlikult rääkima!
Kui sellest Saulile teatati, siis ta läkitas teised käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima; siis läkitas Saul veel kolmandad käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima.
Siis ta läks ka ise Raamasse. Ja kui ta jõudis suure kaevu juurde Sekusse ja küsis ning ütles: "Kus on Saamuel ja Taavet?" siis vastati: "Vaata, Raama Naajotis!"
Siis ta läks sealt Raama Naajoti poole ja Jumala vaim tuli ka tema peale; ja ta läks üha ning kõneles prohvetlikult, kuni ta jõudis Raama Naajotisse.
Ja temagi võttis oma riided seljast ja temagi kõneles prohvetlikult Saamueli ees ning lamas alasti kogu selle päeva ja kogu selle öö; sellepärast on ütluseks: "Kas ka Saul on prohvetite hulgas?"
1. Saamueli 20 Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: "Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?"
Ja ta vastas temale: "Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat ilma et ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!"
Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: "Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastuks. Jah, nii tõesti kui Jehoova elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm!"
Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!"
Ja Taavet ütles Joonatanile: "Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll ühes kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver!
Kui ta ütleb nõnda: hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib väga põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud ühes enesega Jehoova liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?"
Ja Joonatan ütles: "Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata!"
Aga Taavet küsis Joonatanilt: "Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?"
Ja Joonatan vastas Taavetile: "Tule, lähme väljale!" Ja nad mõlemad läksid väljale.
Ja Joonatan ütles Taavetile: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või tunahomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmutan seda su kõrvale.
Jehoova tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sind ära, et sa võiksid minna rahuga! Ja Jehoova olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Jehoova armastust, et ma ei sureks!
Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Jehoova kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!"
Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu juhuks, kui Jehoova nõuab aru Taaveti vaenlastelt.
Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
Ja Joonatan ütles temale: "Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
Aga tunahomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja istu sealse kivi äärde.
Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: "Mine otsi nooli!" Aga kui ma ütlen poisile: "Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!" siis tule, sest sul on siis rahu ega mitte midagi muud, nii tõesti kui Jehoova elab!
Aga kui ma ütlen noorele mehele nõnda: "Vaata, nooled on sinust sealpool!" siis mine, sest Jehoova saadab sind ära!
Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Jehoova on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel!"
Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
Kuningas istus, nagu alati, oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: "Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas!"
Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: "Mispärast ei ole Iisai poeg niihästi eile kui täna leivale tulnud?"
Ja Joonatan kostis Saulile: "Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
ta ütles: luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ta ei ole tulnud kuninga lauda."
Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: "Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel! Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!"
Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: "Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?"
Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
Järgmisel hommikul Joonatan läks Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
Ja ta ütles oma poisile: "Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!" Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: "Eks ole nool sinust eespool?"
Ja Joonatan hüüdis poisile järele: "Rutta nobedasti, ära seisa!" Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli ühes temaga, ja ütles temale: "Mine vii linna!"
Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Jehoova nime juures oleme vandunud ja öelnud: Jehoova olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!"
Psalm 68 Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib välja vangid jõukale elujärjele; aga kangekaelsed jäävad elama päikeselõõma!
Jumal, kui sa väljusid oma rahva ees, kui sa sammusid kõrbeteed, sela,
siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees, see Siinai Jumala ees, Iisraeli Jumala ees!
Rikkalikku vihma, sina, Jumal, puistad oma pärisosale ja sa kosutad närbunut!
Sinu loomad asuvad seal; sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat!
Issand annab sõnumi; heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi!
Sõjavägede kuningad põgenevad, nad põgenevad ja pereema jagab saagi!
Kas tahate jääda puhkama sadulakorvide vahele? Tuvi tiivad on hõbedaga karratud, ta tiivasuled vahajaskollase kullaga!
Johannese 17 Mina olen sinu nime ilmutanud inimestele, keda sa mulle oled andnud maailmast. Nemad olid sinu omad ja sina andsid nad mulle, ja nad on pidanud sinu sõna.
Nüüd nad teavad, et kõik, mis sina mulle oled andnud, on sinult.
Sest need sõnad, mis sa andsid mulle, olen ma andnud neile, ja nemad on vastu võtnud ja teavad, et ma tõesti olen lähtunud sinu juurest, ja nemad on uskunud, et sina oled mind läkitanud.
Mina palun nende eest; maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.
Ja kõik, mis on minu oma, on sinu, ja mis on sinu oma, on minu, ja nendes ma olen austatud.
Ja ma ei ole edaspidi enam maailmas, aga nemad on maailmas, ja mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sa oled mulle andnud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie!
Kui ma olin ühes nendega, hoidsin ma neid sinu nimes, mille sa oled mulle andnud; ja ma hoidsin neid ning ükski neist ei ole kadunud, kui ainult kadumisepoeg, et Kiri täide läheks.
Aga nüüd ma tulen sinu juurde ja räägin seda maailmas, et minu rõõm neil oleks täieline neis enestes.
Mina olen neile andnud sinu sõna ja maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast.
Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest.
Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast.
Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!
Otsekui sina oled mind läkitanud maailma, nõnda minagi olen nad läkitanud maailma.
Ja mina pühitsen iseennast nende eest, et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees.
Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse,
et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud.
Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks:
mina nendes ja sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu sa mind oled armastanud.
Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille sa mulle oled andnud; sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud; aga mina tunnen sind ja need on hakanud tundma, et sina oled mind läkitanud.
Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes!"